Viimane kokkutulek kandis nime Otepää Moto 2023 ja sellest võttis osa 132 vanamootorratast ning enam kui 200 inimest. Restaureerimiskonkursile esitati kümneid äsjavalminud või konserveeritud rattaid ning eksperdid hindasid ajavahemikku 1946–1969 jäävate rataste seas parimaks 1951. aastal Ida-Saksamaal toodetud AWO 425T, mille restaureerija ja omanik on Priit Pedak.
„Olen tulemusega väga rahul. Suvel (2023) sai selle rattaga päris palju sõidetud ning seda nii Eestis kui ka Lätis. Olen seda meelt, et mootorrattad on sõitmiseks ning seetõttu ei jäta ma musta numbri vääriliseks tunnustatud rattaid lihtsalt garaaži seisma, kuigi sellises korras 1951. aasta AWO-sid tõenäoliselt eriti palju ei ole. Eestiski oli see ratas esimene, mida eksperdid tunnustasid,” räägib Priit.
Kuigi AWO on Saksamaal väga levinud ja populaarne, on konkreetse mootorratta mudel eriline, sest seda ehitati vaid ühe aasta jooksul ning üksnes ekspordiks.
Mehe huvi AWO-de vastu tekkis, sest tema esimene vanatsikkel oli AWO 425S ehk sportmudel, mille ta tõi Poolast. Ratas on ilus, sõitis kenasti ning nii tekkis idee soetada ka Touring mudel ning punase paagiga erimudel. Aga kuna AWO-de mootor on vaid 250kuubikuline, siis ajapikku mehel ikkagi huvi rauges ning muud võimsamad masinad tulid peale. Samas olid AWO-projektid aga juba garaažis ootamas, sest Priit oli kuus-seitse aastat varem ostnud Pärnus ühelt mehelt kaks AWO-d ja klubikaaslaselt veel ühe – kõik kolm ratast olid detailidena kastides.
„Hakkasin mõtlema, et peaks lõpuks ikkagi nende projektidega edasi minema. Otsustasin, et kõige paremini säilinud jupid jätan täiesti kõrvale ning taastamata ja panen nendest kokku nii-öelda muuseumiratta – restaureerimata, säilinud osadest. Minu rõõmuks oli üks ratastest 1951. aastale vastava mootori- ja kerenumbriga. Seejärel hakkasin punase paagiga versiooni kokku panema,” räägib Priit.
Kuigi AWO-le on saadaval palju järeletehtud replikadetaile, ei tahtnud ta neid eriti kasutada. „Kõike ei ole tõepoolest mõtet taastada, näiteks kõvera ja kahjustatud kroomiga lenkstangi asemel oli mõttekam osta uus, sirge ja värske kroomiga juhtraud. Samuti said summutaja leegitorud võetud järeletehtud. Kõige kauem otsisin originaalsignaali. Lõpuks sain ilusa välimusega signaali, ent see ei töötanud. Võttis aega, aga sain ka selle töökorda.”
Kõige suuremaks mureks osutus tagareduktor. „Proovisin ja mõtlesin kaua, kuidas seal need kaks ülekannet kokku reguleerida. Lõpuks ei julgenud seda ikkagi ise remontida ning saatsin tagareduktori koos karburaatoriga Saksamaale spetsialistile. Kui ta teada andis, et kõik on korras ja valmis, sõitsime perega Saksamaale tema töökotta asjadele järele,” meenutab Priit. „Parasjagu peamurdmist oli ka käigukastiga, sest see käis nii „haigelt“ kokku ja lahku, et kui mul poleks neid rohkem olnud, oleksin vist mitu nädalat vaeva näinud. Õnneks sain teise käigukasti pealt vaadata, kuidas asi õigesti peaks olema.”
Ta lisab, et ega kõiki asju ei saagi ise teha. Näiteks kui soovid kvaliteetselt värvida, siis peaks olema kodus tolmuvaba värvikamber. „Ilujoonte tegemiseks on Eestis olemas kõva vend Jarmo Nuutre, kes on nii kindla käe ja ilusa käekirjaga, et endal ei ole mõtet proovidagi. Aga treimise, poltide mustamise, keevitamise ja liivapritsimisega saan oma garaažis hakkama.”
AWO kokkupanek võttis aega kuus aastat, ent seda mitte põhjusel, et tsikkel oleks raske ja keerukas. „Mõni mees teeb selle töö ära paari nädalaga, kui varuosad oleksid olemas ja aega piisavalt. Aga just nende detailide otsimine võttis aega ja vahepeal tulid vahele ka teised projektid ning tegevused. Olen tegelikult suhteliselt aeglane taastaja, naudin protsessi, mulle meeldib niisama ka garaažis tiksuda, muusikat kuulata ning oodata, kuni värv kuivab,” muigab mees.
„Ka väljaminekuid on pikema aja peale lihtsam planeerida, sest kõik maksab – nii varuosad, töö kui ka vanatehnikalaatadel käimine, kust õigeid juppe leida. Selleks on mõistlik võtta vanatehnikalaadal käimist kui puhkusereisi ning liita sellega mõni muuseum või muu sündmus.”
Üks asi on restaureerimise juures Priidu sõnul kindel: kõik asjad, mida eelnevalt kokku sobitamata värvimisse saadad, kokku ei istu. Ehk siis ratas tuleb enne värvimist nii-öelda mustalt kokku panna, sest hiljem ei saa enam näiteks värvitud poritiiba kuidagi parajaks painutada.
Kõik asjad deformeeruvad aja jooksul ning kui ratta detailid on üle 70 aasta vanad ning kogutud erinevatelt mootorratastelt, siis ei ole lootustki, et need 100% klapivad. „Kui ratas on nii-öelda valmis, tuleb proovisõit ning algab sissesõitmine. AWO mootor oli alguses nii tihe, et ei saanud seda vändast käimagi – pidin päris palju koos rattaga jooksma, et seda käivitada. Aga siis hakkab aina kergemini minema ning saab hakata remonditud mootorit sisse sõitma. Mõnus on nii ratta kokkupanek kui ka sõitmine.”
Aastatepikkuse töö kulminatsiooniks oli esikoht Otepää Moto 2023 restaureerimiskonkursil.
(Foto: Gerli Ramler)
Üle-eelmise sajandi lõpus ostsid juutidest vennad Löb ja Moses Simson Saksamaa väikelinnas Suhlis kolmandiku põhiliselt tulirelvi tootvast terasetehasest. 1896. aastal alustas Simson & Co jalgrataste valmistamist, 1907 lisandus autotootmine ning aastakümneid hiljem ka mootorrattad. Kolmanda Reichi ajal sunniti aga Simsonid riigist lahkuma ja nende tehas läks riigi omandusse. Berlin-Suhler Waffen- und Fahrzeugwerke (BSW) nime all valmis tehases 1936. aastal esimene mootorratas BSW 98, millel oli 98 cm3 mootor ja kahekäiguline käigukast. Natsivalitsuse kriitikud pakkusid BSW initsiaalidele tähenduseks – Bis Simson Wiederkommt (kuni Simson naaseb).
Pärast Teist maailmasõda jäi Suhl nõukogude okupatsioonitsoonis moodustatud riigile. Venelased võtsid tehase üle, asutades AwtoWelo ehk AWO, mis tähistas auto-ja jalgrattatootmist. Kohe alustati ka neljataktiliste 250cc mootorrataste tootmist, mis algselt kandsid lihtsalt tähist 425. AWO kaubamärk anti mootorratastele 1950. aastal ning 1951. aasta esimeste seerianumbritega AWOsid eristab punane paak ning sellel asetsev roheline logo. Venelastele omaselt kopeeriti AWO välimus BMW R-seeria mudelitelt.
Aastani 1955 nimetati mootorrattaid AWO 425, aastatel 1955-1960 valmistatud tsiklite nimeks sai AWO 425 T. „T“-täht tuleneb sõnast touring, mis eristab kulgemiseks mõeldud mudelit äkilisemast ja jõulisemast 425 S rattast, kus „S“-i tähenduseks on sport. AWO mootorratastele paigaldati meelsasti ka Stoye külgkorve.
AWO 425T mudeleid toodeti kümne aasta jooksul kokku umbes 124 000 eksemplari ning Simson 425 S mudeleid tehti 1955–1962. aastatel 84 600. Valmistati ka 350cc mootoriga rattaid: aastatel 1957–1959 toodeti 80 maastikuratast Simson 425 GS ja 1957. aastal 30 eskortratast Simson-Eskorte siseministeeriumi ja politsei tarvis. 1960. aastatel lõpetas tehas mootorrataste tootmise ning keskendus Simsoni kaubamärgi all mopeedide arendamisele. 2003. aasta 1. veebruaril kuulutati välja pika ajalooga Simsoni tehase pankrot.