Jah, inseneriamet võib su ära võluda juba lapsepõlves, kui õigesse paika satud. VKG juhatuse liikme Attikase teed ristusid inseneeriaga Balti soojuselektrijaamas, kui isa toonase koolipoisi oma töökohta ekskursioonile viis, selgub pikema usutluse käigus.
Kohtla-Järvel asuv VKG, millele kuulub kokku kuus ettevõtet, on Eesti mastaabis väga suur tootmisettevõte. Seal töötab 1600 inimest. Ettevõtte peamised tegevusalad on põlevkivi kaevandamine, põlevkiviõli, soojus- ja elektrienergia koostootmine ning peenkeemia toodete valmistamine. VKG on maailma suurim põlevkiviõli tootja. Eesti põhilise maavara põlevkivi väärindamise traditsioonid ulatuvad tagasi 1924. aastasse. VKG on selle suuna uhke jätkaja, märgib ettevõte oma tutvustuses. Elektroenergeetika doktor Raivo Attikas (44) on VKG-s tööl 2022. aasta oktoobrist.
Lisaks põlevkivist õli tootmisele toimub meil väiksemas mahus peenkeemia tootmine, ühtlasi toodame ka õli tootmise käigus tekkivatest uttegaasidest elektri- ja soojusenergiat. Õlitootmises on meil suured plaanid ja väljakutsed – optimeerida tootmist ning viia täna juba tehnoloogiliselt tipus olev tootmine maksimaalselt kooskõlla kliimaeesmärkidega. Lisaks oleme võtnud suuna laiendada oma tegevusvaldkonda: meil on arendamisel kaks põlevkivitööstusest eraldi seisvat projekti. Üks on biotoodete tootmiskompleks, kus saaks väärindada madala kvaliteediga puitu, teine aga plastjäätmete ümbertöötlemise tehas. Mõlemad on olulised nii majanduslikust kui keskkonnahoiu vaatest.
VKG suurim töövaldkond on endiselt põlevkivist õli ja peenkeemia toodete valmistamine. Ise kaevandame põlevkivi ja valmistame sellest lõpp-toodet. Kogu väärtusahel on ühes ettevõttes, kus suudame Eesti põlevkivist välja võtta kõik tema osad, mida tänapäeval kasutatakse nii kvaliteetse kütuse valmistamiseks kui ka sisendina kõrgtehnoloogilisesse tööstusesse. Eelkõige muidugi õlitootmise käigus tekkiv uttegaas, mida kasutame elektri ja soojuse tootmiseks. Meie tootmine on maksimaalselt efektiivne, kus kasutame ära kohaliku ressursi nii keemilise kui energeetilise potentsiaali.
Põlevkivitootmise tuleviku määravad ennekõike ikkagi turg ja regulatsioonid. Praegu on meie toodetud põlevkiviõli maailmaturul väga nõutud kaup. Seda kasutatakse näiteks laevanduses laevakütuse komponendina, millel on suur turg. Muidugi on ka keskkonnaalased piirangud, eelkõige väävliühendite sisalduse puhul. Uuemal ajal on maailmamerel lubatud kasutada vaid sellist kütust, kus väävlisisaldus on alla 0,5 protsendi. Läänemerel ning Euroopa ja Ameerika rannikul on nõue veelgi karmim – 0,1 protsenti. Meie õli ei jää sellest 0,5 protsendist üldsegi palju maha, näitaja on 0,65 protsenti. Nii kasutataksegi meie õli segatuna väävlisisalduseta õlidega ning viiakse väävlisisaldus normatiivse tasemeni. Varem oli nõue 1,5 protsendi tasemel, siis mahtusime piiridesse vabalt ära. Paradoksaalselt on nõuete karmistumisega meie toote müügihind isegi tõusnud, sest meie õli muutus atraktiivsemaks.
Mitu aastat tagasi pidasid Eesti Energia ja VKG plaani rajada koos suur rafineerimistehas, kus puhastada põlevkiviõli lisanditest, eelkõige aga väävlist. Ühisprojekti maksumus oli hiiglaslik 650 miljonit eurot. Plaanid langesid paraku perioodile, mille juhatas sisse COVID-19 pandeemia. Edasi tulid majanduslangus ja üldine olude poliitiline ning majanduslik pingestumine, ka häired tarneahelates. Nii jäid need suured investeeringud n-ö ootele. See oli aastail 2020–2021.
Jah, peab ütlema, et praegu on põlevkivitööstusesse väga pikaajalisi ja suuremahulisi investeeringuid keeruline planeerida, sest ei ole selgust, milliseks kujuneb riiklik kliimapoliitika eesolevail aastail. Selge on vaid siht – saavutada Euroopa Liidus aastaks 2050 kliimaneutraalsus. Samas ei ole see mõiste Eestis veel defineeritud. Kas peame täielikult vältima emissioone või hoopis siduma kogu emiteeritud CO2? Nii täpne siht ega ka selle vaheetapid ei ole veel vist kellelegi selged. Meie tegevuse edasine planeerimine sõltub aga väga suurel määral sellest, millised kohustused pannakse tööstusele ja meie tootmisele näiteks CO2 emissiooni osas. Selget maamärki ega teekaarti veel ei ole. Nii ongi väga keeruline teha sadadesse miljonitesse eurodesse ulatuvaid investeeringuid.
Põlevkivi suunda me hüljata ei plaani, kuid hea meelega arendame oma kohalike maavarade väärindamise loogikat ka teisele olulisele Eesti ressursile ehk metsale. Tänaste andmete alusel aitab Eesti oma biotootmine saavutada juba kuni kolmandiku Eesti eesmärkidest maakasutuse ehk LULUCF valdkonnas.
Kliimaneutraalsuse eesmärgil aastaks 2050 otsime uusi tehnoloogiaid, tulevikutehnoloogiaid. Praegu on küll CO2 sidumise tehnoloogiad olemas, aga need ei ole veel majanduslikult mõistlikud. Suur väljakutse teadlastele ja muidugi ka inseneridele on luua CO2 sidumise tehnoloogiad majanduslikult konkurentsivõimeliseks. Järgnev aastakümme peaks sellel alal edu tooma.
Tehnoloogiate kõrval peab mõtlema ka energiajulgeolekule. Nii põlevkivi kui mets on meie kontrollile alluv ressurss. Nende kasutamisega saame tasakaalustada energiatootmist aegadel, kui Eestis ja Skandinaavias ei puhu tuul ega paista päike. Uue aasta elektrihindades on see probleem selgelt näha. Säästliku ja nutika ühiskonnana peaksime mõtlema, kuidas toota meie ressurssidest väärtuslikumaid tooteid ja sellega paralleelselt odavamat energiat.
Eks Tartu kogemus ole silme ees – kogukond oli kategooriliselt vastu. Aga meil on asjad teisiti. Esiteks plaanime tootmist tööstuspiirkonda ja inimasustusest eemale. Lisaks teeme plaane tihedas koostöös kohalikega. Teiseks on vesi, mida kavatseme tehnoloogias kasutada, põlevkivikaevandamise kõrvalsaadus. Puhas vesi, mida pumpame maa seest välja, et see ei uputaks Ojamaa kaevandust. Seni järve pumbatav puhas põhjavesi saaks siis biotoodete kompleksis kasutust. Kolmandaks peab ütlema, et Ida-Virumaa inimesed ja kohalikud omavalitsused pigem ootavad täiendavat tuluallikat ja töökohti.
Biotoodete tootmine on investeering, kus ei ole CO2 kvootide tõusudest tööstusele tulenevaid riske. Samas on siin olemas omad riskid, mis tulenevad raiemahtude võimalikest muutumistest. Praegu planeerime kompleksis väärindada 2,3 miljonit tihumeetrit puitu aastas. Säästlik ja nutikas ühiskond kasutab tema käes olevad ressursse, mitte ei jäta metsa mädanema ja süsinikku hoopis emiteerima. Sedasama madalakvaliteedilist puitu ekspordib Eesti hetkel iga aastasel keskmiselt 3 miljoni tihumeetri ulatuses põhjamaadesse.
Uus tootmine toob Ida-Virumaale ka uusi töökohti. See on oluline olukorras, kus põlevkiviga seotud alad, eelkõige energeetika, on mõneti kokku tõmbumas. Samas õiglase ülemineku fondidest me toetust ei saa, kogu miljardieurone projekt on kavas finantseerida enda vahenditest ning laenudest.
Mis puutub kohalike võimalikku vastasseisu, on Kraft-tehnoloogia arendamine tööstustes viidud tasemele, kus lõhnahäiringut peaaegu enam polegi. Käisin kolm kuud tagasi ühes Rootsi väikelinnas, mille keskel asub tselluloositehas. Seal polnud mingit lõhna. Ainus, mida oli veidi tunda, oli värske tooraine ehk saepuru lõhn.
Plastijäätmed on üha suurem probleem. Plasti ümbertöötlemiseks ja uuesti ringlusse võtmiseks on kaks teed. Üks on mehaaniline töötlus – lõikad plasti tükkideks ning töötled ümber uuesti plastiks. Aga sel on omad piirid – plasti saab nii kasutada vaid kolm-neli tsüklit, rohkem ei kannata materjal välja, sest kaotab omadused. Ja siis on meie lahendus – sorteerida plastijäätmetest välja see osa, mida saab pürolüüsida. Sellest toodame õli ja seda saab müüa suurtele keemiatehastele (näiteks on sellest huvitatud Neste, BASF, Borealis) täiskvaliteetse plasti tootmise tooraineks. Täielik ringmajandus. Neil ettevõtetel on ka suur huvi koostöö vastu, sest nende ettevõtete strateegiad näevad ette üleminekut ringmajandusele.
Meil on üks maailma pikemaid väärtusahelaid, mis algab kivi kaevandamisest ning lõpeb valmistoodetega. Ringmajanduse arendamine on tõsine väljakutse. Põlevkivitööstuses tegeleme aheraine väärindamisega, kasutame seda aga põhiliselt ehitustööstuses. Nüüd laiemalt – meie panus ringmajandusse saabki olema plasti taaskasutusse võtmine plaanitava uue tehase abil. Nii säästame naftat, millest seni plasti toodeti. Maht ei ole just väike, ehkki tehas ise on üsna tagasihoidlike mõõtudega. Plastijääkide maht on Eestis 100 000 tonni aastas, meie sihime sellest ümber töödelda päris märgatava osa – 17 000 tonni.
Plasti- ja biotoodete tehaste projektid on ettevalmistamise staadiumis ning lähevad projekteerimisele tuleval aastal. Seejärel viime need n-ö investeerimisküpsesse seisu ja edu puhul järgneb ehitus. Plasti ümbertöötlemise ja puidu rafineerimise tehased võiksid valmida ning alustada tööd aastatel 2026–2027.
VKG-s toodetakse põlevkivist ka peenkeemiatooteid, mille puhtusaste ulatub 99,99 protsendini ja mida kasutatakse parfümeerias, kosmeetikas, autoehituses ja muudes valdkondades üle terve maailma. Meie edasine siht olekski hakata lisaks õli tootmisele, mis praegu on ju peamine, valmistama muidki põlevkivikeemia tooteid. Rafineerimistehaski oli üks selle suuna projekt. Oli kava asuda tootma puhtamaid, lisandivabamaid kütuseid, mida saaks kasutada ka mujal kui vaid laevadel. Sealt on muidugi võimalik teha veel samm edasi – ehitada selline rafineerimistehas, mis töötleb põlevkiviõli ümber tasemele, kus toodangut saaks toorainena kasutada keemiatööstuses laiemalt.
Tänased põlevkivitööstused ei ole Ida-Virumaal vaid majandusliku, vaid ka siinse kultuuri- ja sotsiaalse elu alustalad. Ainuüksi VKG investeerib igal aastal vähemalt mitukümmend miljonit eurot oma tootmisesse, mis jääb piirkonna töötegijatele kätte. Võimalusi ja variante on mitmeid ja põlevkivitööstust ei tasu küll maha kanda. Usume, et sellel on kohta ka kliimasõbralikus tulevikus.
Nagu öeldud, otsime pidevalt uusi suundasid. Aga traditsioonilisel põlevkivitööstusel on ka palju, mida lihvida. Suund on viia üha enam juhtimisotsuseid tootmises digilahendustele, neid veelgi automatiseerida. Meil on juba praegu hästi töötavad lahendused, aga kuna tehnoloogia areng on nii kiire, saab siit veel edasi minna ja samas ka tootmisprotsessi, tehnoloogiat ennast täiustada. Tehisintellekti rakendamist me vähemalt veel ette ei näe, see oleks liiast. Meil on pikemaks eesmärgiks olnud tootmisprotsessi digitaalse kaksiku arendamine. Selle abil saab protsesse optimeerida. Kui räägime sellest, mida võiks tulevik põlevkivitööstusse tuua, siis see olekski just protsesside digitaliseerimine-optimeerimine ja rohkema automaatika kasutamine.
Laiemalt tuleks tulevikus vältida aga järske poliitilisi otsuseid. Meie riigi üks alustaladest ei saa olla kergekäeliselt tühistatud, vaid peaksime lahendama seda säästlikult ja nutikalt, nagu eestlastele omane. Eestil on olemas tugevad insenerid ja teadlased, kes saavad pakkuda lahendusi. See oleks õiglane üleminek ja meie kohalike inimressursi õige kasutus, sest igast kaevurist ja energeetikust kelnerit ei saa.
Olen Narvas sündinud. Minu isa, Tallinna Polütehnilise Instituudi (praegu TalTech, toim) haridusega soojusinsener, töötas 40 aastat suures Balti soojuselektrijaamas. Minu lapsepõlve kõige eredam mälestus on see, kui käisin isaga tema töökohas kaasas. Sealne hiiglaslik 12 turbiiniga saal jättis kõige tugevama mulje. See oli minu esimene kokkupuude suurtööstusega. Suur saal, huugavad masinad. Olin siis algklasside poiss. Isa oli n-ö soojusemees ja kerkis algtasemelt alustatud karjääri lõpuks selle maailma suurima põlevkivielektrijaama katlaturbiini tsehhi ülemaks. Eks nägin oma elu umbes sarnasena.
Kui gümnaasium läbi sai, andsin avalduse Tartu Ülikooli majandusteaduskonda. Aasta oli siis 1997. Isa aga ütles, et ma annaks avalduse tehnikaülikooli ka. See oli nagu varuvariant. Isa ütles veel, et ise olen soojusemees, aga sina mine ikka elektrivõrke õppima ja lõpuks läksingi Tallinna Tehnikaülikooli elektroenergeetika alale. Pärast teist kursust mõtlesin, et kaua ma ikka vanemate kulul elan, tuleb õpingute kõrvalt tööle minna. Läksin Eleringi tööle.
Olin seal käiduosakonnas tehnik, kelle tööks oli alajaamade käiduplaanide koostamine. Kolmandal kursusel olin pool aastat vahetusüliõpilasena Aalborgi ülikoolis Taanis. Edasi õppisin ikka Tallinnas, aga tööl käisin juba Eleringi arendusosakonnas. Seal tegelesin elektrivõrkude mitmesuguste arendusprojektidega ja kogu Eesti elektrivõrgu arengukavadega, pikaajalise vaatega. Kuus-seitse aastat sai seda tehtud.
Edasi läksin juba Eleringi juhtimiskeskusesse, kolm-neli aastat vastutasin seal elektrivõrgu režiimitalituse juhtimise eest. Minu vastutusvaldkond oli elektrivõrgu töö planeerimine kogu Eesti ulatuses – üks päev kuni üks aasta ette. Kõikvõimalikud remondigraafikud, avariireservid, reguleerimisreservid – kõik selline käis minu laualt läbi. Kokku töötasin Eleringis 13 aastat, enamasti operatiivplaneerimises. Ja siis tuli hetk, mil tundsin, et tahan uuesti tootmispoolele tagasi minna ning tekkis võimalus minna tööle Eesti Energiasse. Seal sai minu ülesandeks põlevkivi väärtusahela optimeerimine. Nende projektide raames tegime erinevaid katseid, näiteks erineva kalorsusega põlevkivide kasutamiseks elektrijaamade kateldes, mille käigus otsisime optimaalset punkti.
Asjad läksid teatud mõttes loomulikult – liikusin seal edasi tööle arendusteenistusse, kus tegelesin üsna suurte projektidega. Üks esimesi oli kaheksanda energiaploki põlevkivi keevkihikatla ümberehitus, et seal saaks kuni 50 protsenti uttegaasi kasutada. Kuna põlevkivi tolmpõletuskatlad hakkasid tollal kasutusest välja minema, oli vaja arendada olemasolevatest kateldest välja konkurentsivõimeline, uttegaase kasutav variant. Uttegaas tekib Eesti Energia Enefiti tüüpi õlitehastes õlitootmisel, ettevõte ei saa seda kasutada mujal kui üksnes oma kateldes. Selleks aga on mõistlik põletada gaasi kõrge kasuteguriga kateldes ehk keevkihikateldes. Mina olin seal projektijuht – alates äriideest kuni ehituse lõpuni välja. Projekt oli edukas, eesmärgid said täidetud. Võin öelda, et see oli väga huvitav kogemus nii tehniliselt, korralduslikult kui ka insenerlikust küljest.
Seejärel tehti mulle Eesti Energias ettepanek hakata vedama sedasama VKG-ga ühise rafineerimistehase projekti ja olin Eesti Energia poolne projektijuht. Tegime kõik ettevalmistused ja projektid valmis, aga siis selgus, et ebakindlate olude tõttu ei saa projektiga edasi liikuda. Minu eestvedamisel tegelesime veel bensiinirafineerimise projektiga. Tegelesin selle teemaga laiemalt kogu keemiatööstuse vaates, et kuidas Eesti Energia saaks pikaajalises plaanis üle minna keemiatööstuse alale.
Tekkis võimalus minna üle VKG-sse, kus mul kui tehnikadirektoril on võimalik tegeleda põlevkivitööstuse igapäevaste tehniliste küsimustega, osaleda töö korraldamises kontserni tasemel ja juhatuse liikmena panustada suurtesse projektidesse. Minu eesmärk on tuua nendesse protsessidesse tehnilisi ja projektijuhtimise teadmisi.
Kõige suuremad on ikka seotud põlevkivitööstusega. Tootmine on väga suur, väga mitmetahuline: kaevandamine, põlevkiviõli tootmine, elektri tootmine uttegaasidest. Minu üks suurimaid väljakutseid ongi õppida seda tööstust detailideni tundma. Nagu teada, peitub saatan detailides. Pean olema võimeline detailidesse minema ja mõistma, mis on nende tähendus. Lisaks tegelen tootmise keskkondliku küljega ja regulatsioonidega, et tootmine ning keskkonnahoid liiguks käsikäes ja üldse kogu igapäevase tootmise korraldamisega, et see saaks veelgi efektiivsemaks ja tõhusamaks. Arendusprotsessidesse, ka uute tehaste osas, panustan samuti oma projektijuhtimise kogemuste ja kompetentsiga.
Kokkuvõttes pean nentima, et tootmise alal on olnud palju administratiivset tööd, inseneritööd aga kahjuks vähem. Kõige senise ja ka praeguse töö juures on insenerlik kompetents, tehniline teadmine osutunud vägagi vajalikuks. See aitab kõigi protsesside arendamisele väga palju kaasa.
Insenerkond on meil suur, kuid uusi tegijaid kogu aeg juurde vaja. Tootmine esitab väga suuri nõudmisi, aga kvalifitseeritud spetsialiste napib alati. Ka ülikooliharidusega insenerid vajavad kohapeal põhjalikku väljaõpet. Meie oleme siinkandis üks suuremaid tööstusettevõtteid, hea tööandja, konkurentsivõimelise palgatasemega. Toetame kogukonda ja hoolitseme, et inimestel oleks huvitav töö, mis on väärikalt tasustatud.
Retsept on ikka üks, nagu minu isagi eluajal: tuled ja alustad esimesest inseneritasemest, töötad ennast vaikselt üles – läbi teadmiste, läbi kogemuste kasvu. Teistmoodi ei ole võimalik.
Ta on kahjuks nüüdseks siit ilmast lahkunud. Aga ehkki ta viskas ikka nalja soojusinseneride ja elektrimeeste erimeelsuste üle. Talle meeldis minu n-ö elektrimehe tee. Usun, et ta oleks rahul ka minu praeguse tööga, mul endal on hea meel teha vajalikku, huvitavat ja kasulikku tööd.
Ütlen ausalt, et ma ei ole mitte kunagi endale seadnud eesmärgiks karjääri teha. Kui ma midagi teen, siis püüan seda hästi teha, täie hingega ja just see ongi minu arvates edu toonud. Mis tootmisse puutub, siis eks me kõik peaks mõistma, et kui sul on õli või ükskõik milline toode, küll siis ka selle müüjaid jätkub. Aga selleks, et oleks majandus, oleks ettevõte, selleks peab kõigepealt selle õli tootma. Alles pärast seda saab hakata ka müümisele mõtlema. Selleks, et oleks õli, on aga vaja insenere, kes tootmistöö ära korraldavad. Seega suurtööstuste nurgakiviks on tehnikainimesed, insenerid, kelle töö peale ehitatakse üles tootmine, mis hakkab looma majandusväärtust. Inseneriteadmine on A ja O igal juhul.