Vabariigi algusaastatel olid eestlased riiklike teenetemärkide jagamisel väga tagasihoidlikud, sellega taheti rõhutada kõigi kodanike võrdsust. Esimesse põhiseadusesse kirjutati sisse koguni paragrahv, mis sätestas, et „Eesti Vabariik ei anna autähti oma kodanikele ning keelab neil ka välisriikide autähti vastu võtta“. Erandiks oli vaid 1919. aasta 3. märtsil asutatud Eesti Vabadusristi aumärk, et avaldada tänu Eesti iseseisvuse kaitseks osutatud sõjaliste teenete eest. Otsuse teha põhiseaduses väike muudatus tingis Vabadussõda, mille kangelasi sooviti riigi tasandil tunnustada. Vabadusrist oli ainus riiklik aumärk kuni 1925. aasta 19. juunini, mil selle väljaandmine eriseadusega lõpetati. Lisatud oli siiski märkus, et vajaduse korral, näiteks sõjaseisukorra väljakuulutamisel, võib märgi uuesti kasutusele võtta.
Ametkondlike arutluste tulemusel otsustati, et mingi tunnustamine riigi tasemel võiks siiski säilida ja nii muudeti 1926. aastal Eesti Punase Risti mälestusmedal riiklikuks teenetemärgiks. Autasu võis määrata riigi hüvanguks tehtud vabatahtliku tegevuse ja elude päästmise eest. Kaitseliidu nõudmisel kehtestati vabariigi 10. aastapäeva puhul 1928. aastal veel teinegi riiklik teenetemärk – Eesti Kotkarist. Erinevalt Vabadusristist, oli Kotkarist tunnustus nii sõjalise kui riigikaitsealase tegevuse eest.
Riigi teenetemärgi-kitsiduse kompenseerisid aga ühingud, seltsid ning muud organisatsioonid, mis jagasid arvukalt karikaid, medaleid ja erinevaid rinnamärke nii silmapaistvate oskuste kui tegude eest. Seetõttu olid põllumeeste, töösturite, spordi-, kunsti- ja paljude teiste liitude autasud vabariigi esimesel kümnendil väga olulised ning ihaldusväärsed. Palju vermiti ka juubeli- ja mälestusmedaleid, neist on kindlasti tuntuim sõjaministeeriumi initsiatiivil kõigile Vabadussõjas osalenuile jagatud mälestusmedal.
Jahe suhtumine teenetemärkidesse lõppes koos demokraatiaga. Pärast 1934. aasta märtsipööret alanud uus autokraatne ajastu Eesti poliitikas, kus senine liberaalne ühiskonnakorraldus asendus tugeva keskvõimu ning juhikultusega lausa nõudis kodanike lahkemat tunnustamist. Nii kehtestati riigivanema dekreediga 1936. aastal uus aumärkide süsteem ja lisandusid uued teenetemärgid. Juba olemasolevatele ametlikele rinnamärkidele loodi juurde Eesti Riigivapi ja Eesti Valgetähe teenetemärgid. Esimene neist on tänaseni kõrgeim võimalik tunnustus riigile osutatud teenete eest. Teine, erialase töö või omavalitsuse tasandil tehtu tunnustus, aga enim tuntud ning jagatud. Uue süsteemi ja autähtedega kaasnes loomulikult palju arvukamalt ka nende saajaid. Senine, kohati isegi liigne kriitilisus riigi poolt antavatesse teenetemärkidesse, asendus aga laialdase heakskiidu ja imetlusega.
Kohalikud müntmeistrid valmistasid Eestis medaleid ja plakette (kandilised medalid) juba 16. sajandist alates. Vabariigi sünnile eelnenud perioodil telliti suurem osa ametlikest medalitest ja aumärkidest Peterburi riiklikust rahapajast Monetnõi Dvorist. Mõisnike ja erinevate baltisaksa seltside tunnustusavaldused olid luksuslikumad ning need lasti vermida peamiselt Berliinis Gottfried Loosi töökojas. Sidemed välismaiste meistritega katkesid pärast iseseisvumist ning nüüd tuli aumärke valmistama hakata ise.
Tuntuimaks medalimeistriks 1920. aastatel oli kullassepa ja graveerija kutsega Heinrich Kiiver. Juba sajandivahetusel tegevust alustanud suurte kogemustega Kiiveri töökojas valmis suurem osa siinsete seltside ja ühingute medalitest, plakettidest ning muudest aurahadest, mille kunstiline kujundus jäi korrektsele teostusele vaatamata siiski suhteliselt keskpäraseks.
Medalite ja aumärkide valmistamise viis uuele tasemele meie tööstusajaloo üks tuntumatest suurmeestest Roman Tavast (1895–1942). Ka tema oli ametilt kullassepp, kuid taipas erinevalt Kiiverist kiiresti, et lisaks tehnilisele laitmatusele on oluline ka kunstiline terviklikkus – nii detailide kompositsioon, kui esi- ja tagakülje (aversi ja reversi) ühtne lahendus. Tema 1923. aastal väiketöökojana registreeritud ettevõte alustas peamiselt koolide ja spordiseltside medalite ning rinnamärkide valmistamisega. Töökoda kasvas kiiresti, õige pea hakati tegema juba palju muidki vääris- ja poolväärismetallist esemeid – auhinnakarikaid, nõusid, pildiraame, portsigareid, lauagarnituure jpm.
Toodangu nimekirja laienemisele vaatamata jäid Tavasti firmamärgiks ikkagi märgid ja medalid, mis oma erakordselt kauni ja stiilse välimusega mõjusid tihti rohkem ehete kui au- või tunnustähtedena. Siin valmistati ka suurem osa Eesti riigi ametlikest aumärkidest. Kujundajateks palgati aga oma aja parimad kunstnikud – Ferdi Sannamees, Günther Reindorff, Paul Luhthein jt. Kohalikule tuntusele lisaks tehti palju tellimustöid Soome, Taani, Lätti ja Leetu.
Enne 1940. aasta riigipööret oli nelja töölisega alustanud väiketöökoda kasvanud rahvusvaheliselt tuntud suurtööstuseks, kus oli palgal üle 70 inimese. Ettevõtte moodne tööstushoone ja esinduskauplus asusid Vabaduse platsilt vaid mõnekümne meetri kaugusel – Pärnu maantee 20. Roman Tavast arreteeriti pärast nõukogude võimu kehtestamist ja hukati 1942. aastal Vorkutas. Okupatsiooni perioodil Tallinna Juveelitehase nime kandnud metallitööstus tagastati taasiseseisvumisjärgselt andeka medalimeistri pojale Arvi Tavastile.
Tavastite perekonnale kuuluv ettevõte tegutseb kaasajal taas oma rajaja – Roman Tavasti – nime kandes ja siin valmivad suures osa ka need medalid, mida president igal aastal meie väärikatele ja väljapaistvatele üle annab. Kujunduse poolest võib neist üheks õnnestunumaks pidada Paul Luhtheina kujundatud Valgetähe teenetemärki, mida selle arvuka kavaleride hulga tõttu on nimetatud ka rahvamärgiks.
(Fotol: Eesti Punase Risti II järgu II aste, valmistatud ettevõttes VMT Roman Tavast pärast 1930. aastat (kuulub Saaremaa Muuseum SA kogusse)