Nõmme Linnaosa Valitsuses. Läksin sinna heakorra spetsialisti praktikale ja tegelesin keskkonnateemadega, mis on ka mu esimene haridus. Kahe aasta pärast tehti mulle ettepanek hakata seda osakonda juhtima, nii et kasvasin sealsamas tiimi juhiks. See esimene kogemus oli päris hirmus ja ma jooksin kahe kuuga omadega täiesti kinni. Põhjus oli selles, et ma ei suutnud delegeerida, arvasin, et tean ise kõige paremini, kuidas midagi teha. Ei suutnud mõista, et peaksin juhiste asemel pigem ootusi edasi andma. Tulemus on delegeerides alati teistsugune kui ise tehes – selle aktsepteerimine oli alguses raske.
Tähtajad ei pidanud enam ja asjad jäid minu taha ootama, samuti tekkis mul tohutu ülekoormus. Õnneks jõudsin peagi arusaamiseni, et ma ei pruugi alati ise kõige targem olla; et ma lihtsalt pean hakkama ülesandeid delegeerima ilma, et ütleksin täpselt, milline peaks olema lahendus või kuidas selleni jõuda. Sain aru, et inimesel, kes oma valdkonna eest vastutab, on ka parimad teadmised. Siis tuli kergendus ja vabaks saamise tunne ning ma sain hakata tegelema päris juhtimisega.
Pärast nelja aastat avalikus sektoris asusin tegevjuhi kohale ettevõttes Doranova Baltic. Sealt omakorda liikusin Mainor Ülemistesse ja samal ajal hakkasin õppima ettevõtte juhtimist. Teadsin, et kui soovin juhina areneda, peaksin magistrantuuris edasi õppima. Esialgu valisin spetsialiseerumiseks finantssuuna, aga sain üsna kiirelt aru, et see siiski ei sobi mulle, ja valisin inimressursside juhtimise. Mingi sisemine kompass juhtis mind ja ma olen selle otsuse üle väga õnnelik. Elu on mind õpetanud, et kui teed vale otsuse, siis elu sinu ümber on targem ja annab sellest sulle märku. Kunagi ei ole liiga hilja otsuseid muuta, lihtsalt mida hiljem seda teed, seda kõrgemat hinda tuleb maksta.
Jah, era- ja avalik sektor on juba finantsi mõttes täiesti erinevad. Ühel juhul tuleb raha justkui seina seest ja eelarve on vaja kindlasti enne aasta lõppu ära kulutada, et see uuel aastal väiksem ei oleks. Erasektoris ei oleks see mõeldav ja õnneks ma ei olnud sellega ka ära harjunud. Mäletan, kuidas Doranovasse kandideerides tuli intervjuul aruteluks, et avalik sektor on mind ehk ära rikkunud. Suutsin aga siiski veel õigetpidi mõelda – ettevõttena tuleb luua väärtust, mille eest on kliendid valmis maksma, ja sealt tekibki see eelarve.
Olin neli aastat Doranovas tegevjuht olnud, kui Ülo Pärnits kutsus mind Mainor Ülemistet juhtima. Ma ei teadnud kinnisvaraarendusest siis veel midagi, aga tagantjärele võib öelda, et eks kõik meid ümbritsev on omamoodi keskkond, olgu see loodus või hooned. Mulle meeldis tegelikult see teadmatus, sest soovisin luua keskkonna, kus ma ennast ise ka hästi tunneksin. Arendasimegi ju ärilinnaku, kus on mitme valdkonna inimesed. Soovisime, et ettevõtted saaksid siin edukalt tegutseda ja nende talendid saaksid areneda. Me ei olnud Exceli inimesed ja ei müünud ruutmeetreid, vaid lähtusime oma tundest, et linnakus on nii äge. Tõin nimelt oma tiimi inimesed, kellel polnud selles vallas varasemat kogemust. Olulisem oli, et nad mõtleksid minuga samamoodi.
Olen selle ise kokku pannud ja ka kohanenud olemasoleva meeskonnaga. Eks alati tuleb kompromisse teha ja juht peab ka ise kohanema nii keskkonna, omaniku kui ka tiimiga ning siis vaatama, millised on parimad lahendused. Muidugi kaasnevad uue juhi tulekuga tiimis muutused. Värbamisel otsin inimeses tervikut ja lähtun tema isikuomadustest ning meie ühisest väärtusruumist. Lisaks lähtun sellest, mida ta tahab elus saavutada. Tööandjana on meil laiemalt vastutus ja kohustus tervema ühiskonna ees, et inimesed tunneksid end hästi. Teenuse osutajana on meil jällegi ülesanne muuta ühiskonda paremaks, pakkuda parimat emotsiooni.
See on lõputu protsess, sest ettevõte ja tiim ju muutub ka pidevalt. Seda ei saa ise eriti mõjutada ja eks juhtimine ongi ju üks pidev kohanemine. Olen ikka kogu aeg tegutsenud teenindusvaldkonnas ja inimestega töötanud. Teenusemajanduse vaade – millist emotsiooni me tahame lisaks põhiteenusele inimestele pakkuda – on mul kogu aeg taustal silme ees olnud.
Ma olen loomu poolest kärsitu ja olen pidanud palju kannatlikkust õppima. Millal teha otsuseid? Kas tugineda seejuures sisemisele veendumusele? Või hoopis uskuda, et asi loksub paika? Selliseid küsimusi olen endale rohkelt esitanud. Suurimad õppetunnid on ikka seotud tiimi kokkupanekuga – võib juhtuda, et see toimub valedel eeldustel ja liialt kiirelt, mis tekitab vigu. Lisaks selgub värbamise järel, et tegelikult on vaja teistsuguseid oskusi-teadmisi. Teisalt tulebki vahel riske võtta.
Juhina pead ära tundma selle olukorra, mil kipud otsusega venitama. Pika kaalumisega kaotad sageli aega, samas näiteks inimeste puhul selgubki sageli, et koostöö saab lõpuks toimima. Siis on hea meel, et sa andsid ikkagi võimaluse. Eks mõlemal viisil on oma head ja vead – tähtis on olla teadlik.
Mulle meeldib, et tegelikult ei ole võrdlusmomenti. Me ei tea kunagi, kas oleksime saanud midagi paremini teha, sest tulemus on täpselt selline, nagu ta on, ja seda mitme asjaolu tõttu. Kui otsus tehtud, tuleb sellega leppida ja edasi liikuda, mitte vaevata pead asjadega, mida muuta ei saa. Selle asemel et tagajärgedesse takerduda, on vaja järgmiste sammude poole vaadata. Kõik on pidevas muutumises. See on inimeste juhtimise puhul minu jaoks kõige põnevam osa.
Usaldus on kõige tähtsam. See kasvab aja jooksul ja mängib oma rolli selles, kuidas tiim koos areneb. Ühisesse visiooni peab samuti uskuma. Kui juht seda päriselt järgib, siis kandub see eeskuju üle terve ettevõtte. Uskumine on jõud, millega saab mägesid liigutada. Iga organisatsioon vajab juhti, kes teab, usub ja näitab teed.
Põhjused on olnud erinevad. Olen alati olnud tänulik aja eest, mis mulle ühes või teises rollis on antud, ja ka selle eest, et mul on olnud võimalus edasi liikuda. Oluline ei ole ka otsuse ajend, vaid pigem see, et liigud edasi ja naudid protsessi. Iga inimene peab enda jaoks mõtestama, kas ta on motiveeritud oma tööd tegema, kas tal on selle vastu kirg ja kui midagi on puudu, siis kas seda saab muuta. Mina mõtlen sellest nii, et olen kogu aeg teel ja Põhjanael on mul silmapiiril ees. Teekond on kõige põnevam, kohale jõudes tekib tihti tühi tunne. Kui see tühi tunne on mõnda aeg kestnud, siis selle järgi saabki vaadata, kas on aeg edasi liikuda.
Olen õppinud rohkem suurt pilti vaatama, olen muudatuste tegemisel rahulikum ja küsin ka vajadusel abi. Samuti kommunikeerin rohkem, ehkki seda on endiselt vähe. Infot tuleb pidevalt anda ja vastu võtta. Inimesi on vaja protsessi käigus asjadega kursis hoida ja kaasata, selle asemel, et „me tegime juhtkonnaga asja valmis ja anname teile sellest nüüd teada“. Nii kasvad ka ise koos oma inimestega.
Mul on kolm-neli korda ette tulnud, et olen murdumise äärel, aga alati on olnud miskit, mis ei lase mul seda teha. Tähtis on mitte alla anda, aga veel olulisem on ennast hoida. Mind on ilmselt hoidnud see, et mul on õnne olnud ja ma olen osanud õigel hetkel endale tunnistada, et olen hädas, et siis abi küsida. Näen selles abipalve väljaütlemises juhi tugevust.
Mul on toeks olnud ka mentorid, aga üldisemalt arvan, et töö ja muu elu tasakaal on siin võti. Alati aitavad hobid jms. Fookuse ja prioriteetide seadmine on oluline, kuid samas iga inimese jaoks on see tasakaalupunkt ise kohas. Tööd ja vaba aja tegevusi võiks oodata sama õhinaga, aga kui ikka sõpradega õhtul aega veedad, siis võiks jututeemasid olla rohkem kui töö. Seda pean veel õppima – tihtipeale räägime palju just tööst, aga see, kuidas päriselt läheb, ei tule jutuks.
Eks ikka keeruline majanduslik olukord, suur vastutus ja ehk ka vähesed valdkonnateadmised ning sellest kõigest kuhjuv pinge. Aastaid tagasi oli aegu, kus istusin kella kaheni öösel kontoris ja püüdsin lahendusi leida. Sellisesse lõpmatusse rattasse jõudes kaob ajataju. Tegelikult tuleks leppida sellega, et sa ei saa kunagi kõike valmis ja kõik ongi pooleli. Pane kasvõi üks või teine asi pausile – maailm ei muutu sellest, aga sina ise võid küll katki minna. Mul on praegu õnn elada kontorist 40-minutilise autosõidu kaugusel, mis tähendab, et jõuan teel koju ennast maha laadida.
Põhiline tähelepanu läheb mu suurele perele: mul on neli last ja armastav abikaasa. Mul on ka palju sõpru ja mõned hobid (mis küll muutuvad aeg-ajalt). Tahan elus erinevaid asju proovida ja uute inimeste kohtuda, sest olen kärsitu ning tüdinen kiirelt. Viimased kolm aastat olen hobifotograafina linde pildistanud ja mulle meeldib ka kalal käia – põnev on see ootamine. Suvehooajal käime perega paadiga sõitmas. Olen alati ka meeskonnasporti harrastanud, sest see pakub nii palju positiivseid emotsioone. Saan inspiratsiooni eelkõige inimestest… Minu meelest on tegelik elu palju mitmekesisem kui näiteks raamatud. Hiljuti lugesin aga Marcus Buckinghami ja Ashley Goodalli „Üheksa valet töö kohta“. Väga soovitan.