Ligi 40 tööaasta jooksul on Roosmann olnud olulises rollis väga paljude, peamiselt betoonehitiste püstitamisel. Esmalt Merko Ehituses, 2006. aastast aga juba oma firmas PR Betoon OÜ.
Tööde nimekiri on mitu lehekülge pikk, aga neist võiks esile tuua tuntumate ja/või eripärasemate näidetena: kunagise Tallinna Panga hoone Vabaduse väljaku ääres Tallinnas, Stockmanni kaubamaja pealeehitus ja samas kõrval asuvad Tornimäe kaksiktornid, SEB Büroohoone, KUMU, Radisson SAS hotelli betoonkarkass, Viru Keskus, Solarise keskuse pool hoonet, valmimisjärgus Arteri keskus, Salme sild Saaremaal, sild Muuga terminalis, Auto24ring ringrada Audru vallas, Kommunismiohvrite Memoriaal ja ohvitseride mälestusmärk Maarjamäel, Loo-Maardu tunnel, Eesti Raudtee peamaja, kino Kosmos renoveerimine, sadamakraana katsestendi vundament Paldiski sadamas, tuulikute vundamendid Leedu tuulepargis, Narva elektrijaama osa, Auvere elektrijaama, Noblessneri kvartali hooned… „Ainuüksi eramajade puhul on kuus sellist, mida saaks esile tõsta,“ tõdes Roosmann.
Ehitustööle asus ta 1986. aastal Paide KEK-is, müürsepp-monteerija-betoneerija eriala õpipoisina. Esimese suure tööna, mis talle Merko Ehituses kui alustavale ehitusspetsialistile ehitada-juhtida usaldati, oli Ahtri tn soolaladu (praegune Eesti Arhitektuurimuuseum). Vastutus oli suur, kogemusi polnud äsja ehk 1994. aastal Tallinna Tehnikakõrgkooli (toona Tallinna Ehitusmehhaanika Tehnikum, TEMT) lõpetanud Roosmannil veel palju.
Haaberstis on PR Betoon olnud seotud terve uue elamukvartali ehitusega, mida kroonib 2018. aastal valminud eripärane, väga keerulise spiraalstruktuuriga arhitektoon Pööris, mis on loomulikult valatud puhasvaluna raudbetoonist. Samal aastal pälvis ta Betooniühingu äsja ellu kutsutud betoonisõbra tiitli, millega austati teda „betooni kui materjali mitmekülgse kvaliteetse kasutamise, betoonile uute kunstiliste väljundite leidmise ja betooni propageerimise eest kogukondlikul tasandil“. See viimane väljend katab osalt Peep Roosmanni tegevust kodukandis Harkus, kus ta, nähes, et koolilaste jaoks napib korralikke bussiootepaviljone, projekteeris ning valmistas oma firmas ning ka paigaldas kaheksa valubetoonist paviljoni. Selle lahenduse pealt töötas ta hiljem välja ilmselt maailma esimese monoliitbetoonist väikesauna Suvi.
Ei oska mina seda öelda, eks seda tööd ole ikka päris palju tehtud – varsti saab 40 aastat. Las teised otsustavad, mina pigem teen kui räägin, eriti endast. Aga ega kõik hooned, mida olen ehitanud, kohe meelde ei tulegi.
Betoonist saab teha kõike, paleedest kuni bussiootepaviljonideni. Piire ei ole – võib teha kasvõi vaksakõrguseid suveniirkujukesi. Betoon on vastupidav, pea igavene ja silmale ilus vaadata. Sellega peab oskama ringi käia, kõik peab olema viimase peal – nii tegijad, materjal kui töökultuur. Lisaks see, et valamistööd nõuavad aega, kiirustamine võib kõik ära rikkuda.
Kõik saab alguse projektist, arhitektist. Vanasti oli kuidas oli, aga praegu on ilusat puhasvalu palju näha, osatakse teha ka. Iga töö on erinev, tuleb erinevalt läheneda. Kui mõni puhas betoonpind tõmbub tumedaks või kattub kasvõi punakate vetikatega, siis on lahendus lihtne – see on nagu seljapesuga, vaja ikka vahel teha, survepesur ja muud vahendid on abiks.
Betoon ise on aga igavene. Kui on korralikult tehtud, siis mulle meeldib väga. 20 aastat tagasi ehitatud-valatud oma maja on ka haljast betoonist, kestab kindlasti veel mitu põlve, kui lapsed-lapselapsed tahavad, võivad kunagi ka üle värvida. Põhjus, miks puhasvalu alati ei kasutata, on väga lihtne – see on kordades kallim kui tavaline valubetoon, mis läheb viimistlusmaterjali alla.
Ei, riskidega ei ole siin mingit pistmist, eks kõik tegijad lähevad ikka kindla peale välja ja keegi ei rehkenda, et äkki läheb valesti. Hea tulemus tuleb siis, kui teed endast parima ja paned kogemuste najal oma hinge sinna töösse. Tolle Purje tänava maja puhul oli edu aluseks arhitekti, konstruktori, tellija ning ehitaja suurepärane koostöö, mis algas juba projekti varajases staadiumis. Ka mina sain seal oma parimad oskused mängu panna. Muide, selline tihe läbiarutamine annab kokkuvõttes paremad tehnilised- ja konstruktiivsed lahendused ning enamasti ka kokkuhoidu nii ajas kui rahas, sest eksimisvõimalused jäävad väikeseks. Ja ehitus ei jää seisma, kuni ajasurve all püütakse uut lahendust leida.
Ja veel: kõikide projektide, eriti aga keerulisemate puhul, on kindlasti edu aluseks see, et tööde tegemist ei lasta survestada mingitel tähtaegadel, vaid töödega liigutakse edasi siis, kui nende tegemiseks on piisavalt aega ning õiged tingimused.
Eks arhitekt joonistas ja raketiste meister (PERI AS) pani need koos objekti projekti- meeskonnaga paika. Kogu meeskonna koostöö, täpsus – nii need tulemused tulevad. Arhitekti ja tellija ühisnägemus oli ka see, et paneelidel poleks nurkades faase, kasutasime nurgalahendust. Seal on raketises nurgatihendid, nii saamegi soovitud tulemuse – täiesti terava servaga täisnurgad. Kõike saab teha, kui on piisavalt aega. Betooni puhul tähendab kiirustamine tööde halba ettevalmistust, kokkuvõttes ebarahuldavat tulemust.
Eks tuleb ikka ise õppida, enam kui 30 aastaga on igasuguseid asju saanud endale selgeks teha. Tegijaid on meil üsna palju, mõnel tuleb paremini välja, mõnel halvemini. Ma ei ole juba aastaid enam ise kätt külge pannud, valmistan asjad ette ja töömehed teevad. Samuti ei juhi ma enam enam koha peal, nimetan ennast pigem maskotiks. Kui oskajad teevad, siis asjad sujuvad. Mul on ettevõttes head tegijad, mõni on sel alal juba 25 aastat olnud, mõnda olen ise juhendanud, mitmed olen tööjõuturult leidnud – kõik on väga pikaajalised töötajad ja nad on tasemel, kattes piisavalt kõik Eesti vajadused. Häid tegijaid on paraku alati veidi vähevõitu.
Ei, seal ei ole piire, kõike saab teha ja tehaksegi. Kui on disaineri ja arhitekti kujundused, kui leitakse head tegijad, siis saab kõike. Selge, et vahel mõni asi ka ebaõnnestub, vahel tuleb ikka mõni sein uuesti valada, selle eest ei ole keegi lõpuni kaitstud.
Töö on keeruline – Purje tänava majas sai hinnanguliselt valatud kokku 200 kantmeetrit puhasvalu, seda tuli valada mitmete vahedega, kokku oli seal suurusjärk 45–50 valu. Tellija on ise betooniusku, betooniarmastaja, tema võttis asja suure rahuga. Kokku kulus valutöödele umbes kaheksa kuud.
Kõige olulisem on kindlasti inimfaktor, see on kõige tähtsam. Lisaks laitmatu juhtimine. Suurematel objektidel on näiteks 50 valajat, neid on vaja juhtida. Purje tänava eramul oli kuus. Töö on täpsust- ja aeganõudev ning mahukas.
Kõige aluseks on ideaalne koostöö tellija, arhitekti ja ehitaja vahel. Töömehed peavad olema heal tasemel. Kõigil peavad olema vajalikud eriteadmised betoonist. Kui on oskused ning õige suhtumine, võib betooni valada ka labida, kellu ja kasvõi lusikaga.