Paberit õpiti Hiinas kanepi-, bambuse- ja riisikiududest valmistama juba 2. sajandil pKr, Euroopasse jõudis see oskus umbes tuhat aastat hiljem. Erinevalt sünnimaast kujunesid Euroopas paberi peamiseks toormaterjaliks hoopis linakaltsud, sest majapidamistes ülejäänud linaräbalaid leidus külluses ning polnud ohtugi, et need otsa lõppeksid. Kaltsud leotati lubjavees, purustati veskis ühtlaseks massiks ja pressiti siis liimainetega töödeldult spetsiaalsetel võrkraamidel lehtedeks. Lihtne tehnoloogia nõudis üksnes jõuallikat ja ettevõtlikku meistrit.
Pakiline vajadus odava ja sileda alusmaterjali järele tekkis siiski alles 15. sajandil, kui raamatute ning muu kirjasõna käsitsi kopeerimine asendus trükipressi kasutamisega. Töödeldud loomanahkadest valmistatud pärgament, millele seni kirjutati, oli trükkimiseks liiga paks ja kallis ning selle tegemine võttis palju aega.
Kaltsupaber sobis aga trükkalitele suurepäraselt. Kiiresti ja odavalt paljundatavad trükitekstid tõid ühiskonnas tervikuna kaasa muutuse, mida toona aimatagi ei osatud, sest seni kloostri- või lossimüüride vahele jäänud haruldane kirjavara hakkas nüüd vabamalt levima, muutudes peagi ka tavainimesetele kättesaadavaks. Selleks, et neist tekstidest aru saada, oli vaja lugemisoskust, mis omakorda kergitas hüppeliselt üldist haridustaset.
Eesti paberivalmistamise ajalugu sai alguse 1728. aastal, kui krahv Karl Gustav von Löwenwolde omandas Võhandu jõe kallastel Räpinas suurema maavalduse, et asutada sinna mitu veejõudu kasutavat väiksemat manufaktuuri. Ehitusmeister Johann Georg Keiseri juhtimisel rajati kiirevoolulisele jõele kõigepealt võimas tamm ja selle lähedusse telliseahjud. Neis ahjudes põletatud tellistest ehitati veidi hiljem juurde sae-, jahu- ja paberiveskid. Selline ühele paisule ehitatud kolmest veskist koosnev tööstuskompleks oli omal ajal Euroopaski uuenduslik. Paberivabrik asutati ametlikult 1734. aastal, kui valmis paberiveski. Toorainena kasutas uus tööstus peamiselt kohalike talupoegade poolt kokku veetud kaltsukoormaid ja kuna veski võimsus oli suur, siis toodi kaltsulisa piki jõge paatidel juurde ka läheduses asuvatest Venemaa küladest. Paberiveskit moderniseeriti põhjalikult 19. sajandi alguses, kui kaltse hakati pulbriks jahvatama spetsiaalsete peenestusmasinate ehk hollenderide abil. Keerukaid tööprotsesse palgati juhtima saksa ja rootsi päritolu meistrid ning toodetava paberi ja papi sortiment laienes oluliselt.
Esimesena Vene impeeriumis hakati Räpinas 1832. aastal valmistama katusepappi, mis odava ja vastupidava ehitusmaterjalina muutus siinse maarahva seas kiiresti eriti nõutud kaubaks. Suurimad muutused leidsid vabrikus astet 1865. aastal, mil tööstushoone ja keerukas jõelüüside süsteem ehitati täielikult ümber, Saksamaalt osteti sisse paberimasinad ja lisatoorainena hakati kasutama puitu. Uus tehnoloogia võimaldas vabrikul toota juba hoopis peenemaid paberisorte, näiteks filterpaberit apteekidele, kuivatuspaberit ning suitsu- ja siidipaberit. Katseliselt prooviti isegi teha õlgedest pakkepaberit.
Räpinas valmistatud paberil oli algusest peale ka väga oluline roll eestikeelse kirjasõna väljaandmisel. Just sellele trükiti paljud esimesed eestikeelsed raamatud ning ajalehed. Paberiveskis toodetud odaval kaltsupaberil ilmus näiteks aastatel 1776–1777 esimene eestikeelne perioodiline väljaanne „Lühhike öppetus“. Ka suurem osa meie ärkamisaegsest rahvuslikust kirjandusest ja ajakirjandusest trükiti just Räpinas valmistatud alusmaterjalile.
Kui Eesti 1918. aastal iseseisvus, trükiti Räpina vabriku paberile suur osa vabariigi uutest rahatähtedest. Ettevõtte toodangu kvaliteet leidis tunnustust 10. üle-eestilisel näitus-messil 1937. aastal, kus paberivabrik pälvis esimese auhinna ehk suure kuldraha.
Nõukogude aastail ehitati vabrikut korduvalt ümber ning see spetsialiseerus peamiselt makulatuuripapi tootmisele. Vähemal määral valmistati edasi siiski ka joonistus- ja kirjapaberit. Pärast Eesti taasiseseisvumist moderniseeriti kogu tehnoloogia põhjalikult ja tänapäeval ekspordib Eesti vanim järjepidevalt tegutsenud tööstusettevõte suurema osa oma toodangust välisriikidesse.
20. sajandil kujunes siinse paberitööstuse olulisemaks lipulaevaks 1938. aastal Kehras tööd alustanud võimas tselluloositehas, mis oli valmides üks Euroopa modernsematest. Linakaltsude kasutamine oli selleks ajaks jäänud kaugesse minevikku ja paberivalmistamise peamiseks komponendiks oli saanud tselluloos.
Ometi oli tooraine taas üheks olulisemaks põhjuseks, miks hiiglaslikku vabrikut ehitama hakati. Nimelt kinnitati Eesti Vabariigis 1936. aastal uus majanduspoliitika, mis nägi ette nende tööstusettevõtete eelisarendamist, mis „tarvitasid oma maa tooraineid“. Selliste ettevõtete hulka kuulus ka tselluloositööstus, mis uudset sulfaatmeetodit rakendades hakkas põhitoormena kasutama viletsa kvaliteediga männi- ja kuusepuitu. Tootmiskompleksi paekivist hooned, 90-meetrine korsten – Balti riikide kõrgeim – ja sisseseade läksid kokku maksma enam kui 7,7 miljonit krooni ning see oli kõige suurem ettevõte, mis omariiklusaastatel Eestisse üldse rajati. Tehase pidulikust avamisest 25. augustil 1938 kujunes üleriigiline suursündmus, millel osalesid teiste seas ka president Konstantin Päts, sõjaväe ülemjuhataja Johan Laidoner ja peaminister Kaarel Eenpalu.
Uus tehas oli võimeline tootma 36 000 tonni sulfaattselluloosi aastas, lisaks jääksaadustest ka tärpentini ja tallõli. Põhiliselt hakati Kehra tselluloosist valmistama paksu pakkepaberit ja tugevaid paberkotte ning Kehra tapeediks kutsutud seinakattematerjali. Avamisjärgselt andis tehas tööd 464 inimesele, kelle majutamiseks ehitati eraldi asum. Teise maailmasõja ajal lasti suur osa strateegiliselt olulise tööstusettevõtte hoonetest õhku, kuid need taastati kiiresti ja töö jätkus. Rahu saabudes tehas restruktureeriti, juurde ehitati paberivabrik ja 1955. aastal nimetati ettevõte ümber Kehra Tselluloosi- ja Paberikombinaadiks.
Pärast Eesti taasiseseisvumist erastati tehas aktsiaseltsile Kehra Paber, mis aga pankrotistus ning selle varad müüdi Singapuri päritolu kompaniile Tolaram Group. Legendaarse Kehra suurtööstuse järeltulijaks on 1995. aastal asutatud Horizon Tselluloosi ja Paberi AS.