Eks me oleme kõik seadnud endale mingeid numbrilisi eesmärke, olgu siis seoses kaalu langetamisega või kliendikaardi punktide kogumisega. Selleks et kõik kulgeks tõhusamalt, paneme vahel paika ka vahe-eesmärgi, mis annab saavutusest hea tunde. Viimatises Journal of Business Researchis räägivadki teadlased sellest, millised need vahe-eesmärgid peaksid olema. Kuidas mõjutavad meie motivatsiooni näiteks ümmargused numbrilised eesmärgid nagu 10, 20 jne, erinevalt mitte-ümmargustest, nagu näiteks 12, 21…
Nagu mitmest uuringust ilmneb, tajume me ümararvudest vahe-eesmärkide saavutamist palju suurema saavutusena ja motivatsiooni allikana. Näiteks olukorras, kus kaks katsealust, nimetagem neid tinglikult Pille ja Kalle, koguvad lennureisil boonuspunkte ning Pillel on vaja järgmisele boonustasemele jõudmiseks 792 punkti, Kallel 800 punkti, tajub Pille, et lennuga saadud mitte-ümmargune 198 punkti on üsna tagasihoidlik panus lõppeesmärgi poole liikumisel, samas kui Kalle, kes teenis 200 punkti, tunneb, et see on päris tubli kogus. Kusjuures protsentuaalselt liikusid mõlemad lõppeesmärgi poole sama palju ehk 25%. Ehk siis katsete kohaselt on Kalle motivatsioon liikuda 800 punkti poole suurem kui Pillel.
Artikli autorid tõdevad ka, et vahe-eesmärkide ümardamine ei andnud erilist efekti, kui juba algul oli katsealuse motivatsioon madal. Ehk siis vahe-eesmärkide ümardamist tasub kaaluda eelkõige heas toonuses ja kõrge motivatsiooniga meeskonnas, mitte tiimis, kus motivatsioon on nagunii juba maas.