Margus Tamm (50) on lõpetanud Nõo Reaalgümnaasiumi, pärast seda õppinud Tallinna Tehnikaülikoolis ehitusinseneriks ja ka programmeerimisinseneriks. Ta tunnistas, et nüüdseks on IT-pool võimust võtnud.
Reklaamindusega alustasin 2011. aastal. Kui lõime reklaamikanali ühistransporti, mille nimeks sai PublicTV, opereerides reklaamiekraanidega nii Tallinnas kui Riias. Aastal 2020 müüsin selle maha ja tegin n-ö exiti. PublicTV on näide, kuidas start-up-ettevõttest saab teha sisse ja välja ehk nullist üles ehitada ja see siis maha müüa.
Käesoleval aastal lõpetame ära venekeelse raadiojaamaga Jumor FM, kus on ligi 60 000 kuulajat. Kaotasime selle konkursil ukrainakeelsele raadiojaamale – ehk siis üks venekeelne raadiojaam läheb Eestist välja.
Täna aga tegelen teemaga, mis on seotud ürituste digitaliseerimisega – OnlineEXPO on projekt, mis alustas messide digitaliseerimise ideest, kuid aja muutudes muutusid projekti suunad ning ideed ja hetkel tegeleme selle rebrändimisega. OnlineEXPO on täna n-ö tarkvaralahendus kõikidele ürituste korraldajatele, võimaldades meil liikuda laia maailma turgudele. Proovisime varem minna erinevatesse riikidesse ka selle reklaamiekraanide projektiga, kuid seal oli üks häda – ekraan on ju füüsiline seade, mis eeldab tugevat tugimeeskonda igas lokatsioonis kohapeal. Mida kaugemale aga Eestist lähed, seda nõrgemaks jääb side meiega ja kohalikud ikkagi ei tee päris sellist tööd, mida me võib-olla eeldaks, sest kultuuriruumid on üsna erinevad ja kontrolliv või suunav käsi jääb sageli kaugele. Olime väga tugevalt tegevad Venemaal, aga sõja tõttu tulime sealt ära ja kirjutasime projekti finantseerimise korstnasse.
Olen alati näppupidi tegevuses sees ja kõik head ning vead üldjoontes ka oma nahal läbi proovinud. Olen liidri-tüüpi inimene, kel ka endal on näpud mullased ja kes ise kaasa lööb. See on väga hariv enda jaoks, aga ettevõtte üldine areng võib jääda seisma, kui teen rohkem tööd n-ö allapoole.
Oma hingelt olen tegelikult müügimees. Müügiprotsess ja müük meeldivad mulle oma olemuselt väga. Kui uusi ettevõtteid üles ehitame, olen esimestel perioodidel alati ise müügiosakonna juhtfiguur või esimüüja, osaledes ise ka uute klientide onboardingus ja tehingute close’imisel.
Minu üks leivanumbreid on see, et näitan ka reaalselt ette. Vahel, kui mõni kolleeg tuleb ja ütleb, et ma ei saa seda klienti või ei oska kuidagi sellest olukorrast edasi liikuda ning tuli selline ja selline tõrge, siis haaran pikalt mõtlemata temalt selle telefoni ja teen avakõnele oma järelkõne. Mõnikord õnnestub, mõnikord mitte. Vähemalt ma ei karda ja ei delegeeri seda ära, sest tavaliselt on kõige hullemad müügijuhid need, kel ei teki osakonnas autoriteeti, kes on teoreetikud, kuid praktikas oma teooriat realiseerida ei suuda.
Minu juhtimiskogemus on selline, et proovin alati uued asjad enda peal läbi teha – kui räägin mingist asjast, siis olen seda ise teinud või usun sellesse nii tugevalt, et olen nõus seda tegema. Tühja teooriat ma üldjoontes ei räägi.
Mul on kaks riski, mida olen oma elus ja ettevõtluses alahinnanud. Üks on poliitiline risk, mis tänaseks päevaks on realiseerunud läbi Venemaa ja mida ma äriplaani kirjutades ei ole pidanud kunagi tõsiseks riskiks. Täna saan sellest väga hästi aru – kirjutasime suhteliselt suure summa korstnasse.
Teine teema on kultuurierinevused. Saan aru, et elame Eestis suhteliselt unikaalses kohas ja oleme oma n-ö sisemuselt võib-olla lähedasemad Soome ja Rootsiga, Norraga on mul vähem kokkupuuteid. Kultuurierinevuseid tunnen näiteks Läti, Leedu, Venemaa ning Kasahstani puhul. Kõik need riigid, mis on natukene postsovetliku taustaga. Seal on väga selge ülemuse kultus, mis mind kohutavalt häirib. Eestis ei ole sellega üldse harjunud.
Neis postsovetliku taustaga riikides on tihti nii, et kuskil „üleval“ on mingisugune tsaar, mingisugune nii-öelda jumal, kellelt tegevjuht, kes tegelikult peaks otsustama ja vastutama, tahab ikkagi saada kinnitust. Ma ei tea, kas see tuleb minu isiklikust autoritaarsusest, aga minu kogemus on kõikides nendes riikides selline. Alluvad, ka C-taseme inimesed, pigem kuulavad minu juttu kui suunist ja üritavad seda ellu viia. Ma tahaks aga nende mõtteid saada, te olete ju sellepärast tööl, te ei ole ju marionetid ja tunnete seda turgu ja oma rahvuskaaslasi minust paremini!
Täna jätan ennast koosolekutel viimaseks esinejaks just sel põhjusel, et saaksin teiste mõtteid kuulda, muidu nad kuulavad minu ära ning ma ei saa oma ideele kriitikat ega tagasisidet. Seetõttu teengi tagurpidi, jättes oma mõtted lõppu, proovides ideed saada nendelt kätte enne, kui hakkan kritiseerima. See annab võimaluse oma esialgset mõtet kiiresti korrigeerida, sest ma võisin mõne olulise elemendi varem tähelepanuta jätta.
Veel üks kultuuriline erinevus on seotud naistega juhi rollis, neil on selles keskkonnas oluliselt keerulisem kui meestel. Meie jaoks on see tänasel päeval harjumatu. Meie ettevõtte tugevad naisjuhid on postsovetlikes riikides koosolekutel nagu õhk, kui mina nendega juhuslikult kaasas olen. Nendega ei räägita, ei anta kätt, nad oleks justkui mingi n-ö saatev personal ja kogu jutt käib üksnes meeste vahel. Püüan siis ise neid arutelusse kaasata, küsides tema arvamust või või mida tema otsustaks. Pean sageli mõista andma, et ka nemad on protsessis osalised ja otsustajad.
Naljaga on okei. Peamine tõrge võib tekkida mõnikord keeleliselt, väga palju nalju on seotud sõnamänguga. Sa pead keelt tunnetama. Kui tehakse nalju, mis on Nõukogude ajast ja mille juur ulatub ühisosasse, siis seal on mõistmine suurem. Venemaal vahel armastatakse teha räiget nalja, näiteks transsooliste või LGBTQ teemal. Meile mõjub see pigem ehmatavalt.
Alati on hea teada, millised teemad on ühiskonnas valulikud, siis saab neid ka vältida. Näiteks meil töötab venelasi, kes emigreerusid sõja puhkedes Euroopasse. Ka on meil Ukraina programmeerijaid. Kui oleme kõik koos, siis me poliitikast ei räägi. Omavahel räägime küll. Näiteks mina räägin ukrainlastega, räägin ka venelastega. Kui seltskonnas on minuga koos nii venelased kui ukrainlased, siis üritame seda teemat vältida või läheneda läbi huumori.
Nad on väga normaalsed inimesed ja mõnikord teeme ka nalja, kuid see on pigem nali läbi pisarate. Teravamaid ja kahemõttelisi nalju saab teha oma inimestega, aga ärikohtumisel, kus on ka võõraid, pigem mitte.
Olen huumori mõttes suhteliselt terava keelega, suhtun okeilt, kui see pole õel nali. Kui aga on õel nali, siis annab seda võimendada. Kui keegi ütleb sulle, et sa oled nii loll, siis võtan selle omaks – olen loll jah, hea et sina ei ole, muidu oleks laua taga kaks lolli ja peame võistlema hakkama, kes on lollim. Niisugusel juhul kaob vaidlus ära ja võib proovida olukorda humoorikaks pöörata. Kaua sa ikka ütled teisele, et ta on loll, kui ta veel nõustub ka sellega?
Jaa, seda saab ikka teha. Kunagi, kui tegelesime reklaamiga rohkem ja müügiosakond oli kohapeal, tekkis inimestel suitsunurgas või koos lõunatades jutt, et palka pole ammu tõstetud. Siis tuli selline delegatsioon ja kuna olid avatud kontor, hakkas kostma hääli. Selleks on mul niisugused valvelood, mida uutele kolleegidele rääkida, mis aga vanade olijate jaoks oleks kordamine.
Mul on mõistukõne anekdoodid, mida vahepeal räägin ja mis on tegelikult üsna elulised.
(Räägib loo kahest sulasest, kes töötavad mõisniku juures, kuid ühe palk on teise omast kaks korda suurem. Loos tuleb aga välja, et suure erinevuse põhjuseks on tõsiasi, et üks oskab oma peaga mõelda ja otsuseid langetada, teine teeb ainult seda, mida mõisnik käsib.)
See on humoorikas, aga selles on hea tõetera sees. Alguses diferentseerime palku, võib-olla ta tuleb tööle mingi n-ö ühe numbri peale. Tegelikult pead sa end ikkagi selgelt tõestama.
Huumor aitab pingeid (inimesed on erinevad, töö tulemus ka erinev, sellest siis ka erinev töötasu) leevendada ja selgitada keerulisi asju ilma ülemuse-alluva suheteta. Mõistukõne ridade vahelt saavad kõik aru, mida sa öelda tahad.
Inimestega peab arvestama sellistena, nagu nad on. Me ei saa teisi muuta. Eks kõigil on huumorimeel olemas, aga see on erineva koha peal.
(Toob näiteks filmi „Moskva pisaraid ei usu“, kus tehasedirektor, kellel on ligi 2000 alluvat, ütleb inimeste juhtimise kohta, et esimese viiega on keeruline, pärast seda on ainult numbrid.)
Sama loogika on siin ka. Mul on näide päriselust, kui ca 15 aastat tagasi pidin koondama endast oluliselt vanema inimese, tehes seda elus esimest korda. See oli siis, kui olin ehitusel projektijuht ehk enne reklaamindusse minekut.
Mina olin umbes 33-aastane, see teine mees ca 50–55-aastane. Aeg oli keeruline, keeruline oli ka uut tööd leida. Aga kui inimene hakkab teisel pool lauda nutma, siis see on ootamatu, mul polnud ka mingit kogemust, sest tegin seda esimest korda.
Tõin kaks konjakiklaasi välja, meeste keskel saab nii teha. Siis ei istunud me enam üle laua, vaid saime juba mingeid muid asju ka arutada. Püüdsin selgitada tekkinud olukorda nagu oskasin. Tagantjärele tundub lugu humoorikas, kuigi läbi pisarate ja jäi mulle igatahes meelde. Noore juhi jaoks oli see kindlasti ootamatu. Ma ei olnud selleks üldse valmis ega teadnud, kuidas peaksin reageerima. Hiljem olen pidanud palju koondama, põhjused on olnud erinevad. Nüüd juba tean, millised peaks olema selle vestluse esimesed sõnad, mida ütlema pean. Üks juhtimistarkus on, et koondamine ja töölepingu lõpetamine polegi üldjoontes niivõrd oluline sellele, kes ära peab minema. Tema mõtleb ikka, et „te olete kõik ühed sitapead“. Tõsine teema on see neile, kes alles jäävad, sest nemad mõtlevad, et võivad olla järgmised. Nad näevad, kuidas inimesega käitutakse ja et põhjused räägitakse läbi, mis kokkuvõttes aitab neil justkui valmis olla ja ja hinnata ettevõtet, et see käitub oma inimestega ka lahku minnes normaalselt. Minu arvates mõjub eriti hästi, kui olukorra selgitab ära juht ise. Seda saab aga loomulikult teha ainult väiksemas meeskonnas – suures ettevõttes on see ilmselt võimatu
Aga selline käitumine, kus ülemus ise ei tule, vaid saadab assistendi – see on halb käitumine minu arvates.
Stand-up’i-laadset päris ei ole olnud, kus räägime kuulajaskonnale humoorikas võtmes ja konkreetses ajaraamis. Laval olen aga olnud ja lavahirmu pole. Raadios olen olnud ja ka teles erinevates saadetes.
Mulle meeldib väga selline Odessa huumor, mis on natuke kiiksuga ja teistmoodi, veidi musta huumori alatooniga ja terav. Kus ma neid humoreske siin kuulan – see ongi olnud Jumor FM raadiojaam. Seal kõlasidki anekdoodid või olid pikad huumoriplokid.
Sõidan mootorrattaga, kui vähegi ilma on – saab kiiremini ja veidi säästlikumalt. Teine asi on see, et püüame sõpruskonnaga teha aastas ühe reisi mingisse uude kohta, näiteks eelmisel aastal käisime Šotimaal, tegime Inglismaa-Šotimaa ringi.
Miks mulle meeldib mootorrattaga sõita? Mootorrattaga on tore see, et oled sõites justkui seltskonnas, aga tegelikult oled oma mõtetega üksinda. Mul on kiiver peas, kuulan kasvõi mingit podcast’i. Sõidan, olen oma mõtetega üksi, keegi ei saa segada. Ma ei saa teha tööd, isegi kui peaks tekkima kiusatus. Autos saaksin sülearvuti lahti teha, aga mootorrattal olles ei saa. Minu jaoks on see huvitav ajaveetmise vorm, mis mulle väga meeldib – olen nagu seltskonnas, aga samas nagu ei ole ka, saan mõelda, kuid tööd teha ei saa.
Puhkamine on üsna oluline. Eks ma ise olin ka aastaid selline, kes enamuse osa päevast oli tööl. Mingis vanuses saad aga aru, et esiteks ei ole sellel rabelemisel mõtet, lihtsalt mitte midagi ei juhtu, kui jätan mõne asja tegemata. Võib-olla tuleb sees olev idealismipisik lihtsalt alla suruda.
Puhkus annab sulle võimaluse kasvõi midagi lugeda ja viia mõtted tööst eemale. Kui varem lugesin peamiselt äri- ja juhtimisraamatuid, siis nüüd valin ilukirjandusliku teose lihtsalt sellepärast, et mõtteid mujale viia ja ka keel on ilusam. Erialakirjandust lugesin varem harimise mõttes ja seda 4–5 aastat järjest. Siis aga avastasin, et ega nad väga palju midagi uut ei ütle, asjad korduvad. Vahel on aga hea mõnda asja meelde tuletada. Kui ma täna neid loen, tahan sealt saada kogemuslugu, et kuidas ta tegi, kuidas ennast tundis ja miks võttis vastu just niisuguse otsuse – otsin raamatust inimpsühholoogiat avavat aspekti.
Raamatuid loen kolmes keeles ehk eesti, vene ja inglise keeles. Kõige rohkem loen loomulikult eesti keeles, kuid kõiki huvipakkuvaid teoseid eesti keeles ei ole. Lisaks julgen tunnistada, et eestikeelsete raamatute ostmine on muutunud kulukaks, samas kui vene- ja ingliskeelsed on kordades odavamad.
Kriminaalromaane ma ei loe, mind huvitavad hoopis ajaloolis-filosoofilised romaanid ja ulmekirjandus. Ulmeraamatuga on selline huvitav asi, et kui loeme tavalist ilukirjandust, siis püüame samastuda peategelasega ja elada tema elu ning võib-olla fokusseerime tähelepanu muule, kui antud loole. Ulme aga on fantaasia, ma ei saa samastuda näiteks Kuu elanikuga ja see filosoofiline või psühholoogiline taustalugu, mis raamatus on just see oluliseim, tuleb paremini esile.
Kas muusikat ka kuulate? Aga sport?
Pigem taustaks, mitte alateadlikult ja ma isegi ei tea täna enam uusi lugusid, küll aga oma noorpõlve omi. Muusika on jah pigem taustaks. Kuulan aga rock-lugusid, käin hea meelega suurtel kontsertidel, kuid satun sinna harva.
Spordiga on nii, et olen sellest valdkonnast veelgi kaugemal kui tugitoolisportlane.
*Margus Tamm on Visionest Institute’i hooaja avasündmuse Stardipauk!, mis toimub 25. septembril, üks esinejatest