Kadri teadis juba 7. klassis, et temast saab arst. Samas võttis ta vastu otsuse, et ei õpi matemaatikat, kuna arstiteaduskonnas seda vaja ei lähe. Elu aga näitas, et oleks võinud siiski õppida. „Kui teie lapsed käivad koolis, siis öelge, et õppigu kõiki asju, sest kunagi ei tea, kelleks sa võid saada.“
Tartu ülikoolis arstiks õppimise ajal tundis ta, et tahab ka juhiks saada, aga ei julgenud seda väga kõva häälega öelda. Kartis, et nii mõnigi nimetaks teda karjeristiks. Aga juhiks ta sai.
Viimased 20 aastat on ta juhirolli kandnud Šveitsi päritolu ravimifirmas Roche Eesti OÜ. „Olen väga tänulik, et see ettevõte on lubanud mul kõiki asju teha. Ka ämbreid kolistada.“
Kadri rõhutas, et tema jaoks on sel üleskutsel teistsugune sisu, kui Lenini jaoks aastal 1920 toimunud komsomoli III kongressil. „Tuleb õppida seda, mis sul antud rollis on vajalik,“ rõhutab ta. „Näiteks mina olin lõpetanud arstiteaduskonna, aga ühel hetkel olin juht. Ma ei teadnud midagi finantsist, bilansist, kasumiaruandest, rääkimata inimeste juhtimisest.“
Seetõttu läkski ta õppima ärijuhtimist, saades lõpetades MBA kraadi. „Mul olid tööl aga kaks primadonnat. Väga toredad inimesed ja väga head spetsialistid, aga omavahel nagu kass ja koer.“
Neil naistel õnnestus mingil moel tõmmata Kadri omavahelisse tülisse ja kuna tema oli juht, pidi ta ka selle tüli lahendama. „Neil oli omavahel probleem, minul polnud ju mingit probleemi, aga ma ei osanud olukorda lahendada, sest ei teadnud juhtimisest midagi.“
Nüüd läks Kadri taas õppima, seekord siis suhtlemistreeneriks. Ta saigi targemaks, aga tundis, et teadmistest jääb ikkagi puudu. „Selgus, et üksühele vestlusi ma ei oska, kasutasin sinakeelt ja nii edasi. Seejärel läksin coach’iks õppima.“
Kadri kinnitusel näitab tema kogemus, et õpi seda, mida on selles rollis vaja. „Ja juhtimine, see ju muutub kogu aeg. See, mis oli kümme aastat tagasi, on täna hoopis midagi muud,“ rääkis ta. „Meil on neli põlvkonda tööl. See, mida vajab 80-aastane ja mida vajab 20-aastane, on täiesti erinevad asjad.“
Teise olulise asjana tõi ta välja, et tänapäeva juhi kõige olulisem tööriist on tema ise. „Eneseteadlikkus. Mis mind käivitab, mis mind pidurdab, kuidas ma mõjun? See on üks lõputu avastamise koht.“
Inimene peab olema enda sõber nr 1. „Kõige kenamini tuleb rääkida iseendaga. Sa võid avastada endas uusi kohti ja väärtusi – ennast tuleb õppida tundma.“
Kolmandaks, tuleb õppida midagi naljakat ja pöörast, mis pakub parajalt pinget. „Näiteks mina kardan väga kõrgust, aga mul on terve nimekiri asjadest, mida ma tahan selles elus veel ära teha. Üks neist on langevarjuhüpe,“ rääkis Kadri. „Elus peab vürtsi olema.“
Suur teema, mida Kadri puudutas Visionest Institute’i hooaja avasündmusel, oli vananemine ja tulevikuplaanid. „Mul on 60 täis ja ma tunnen, et aeg juhina hakkab läbi saama, aga tahaks ju veel elada. Mis on järgmine teekond, kuhu järgmisena minna? Mis on see sotsiaalne roll?“
„Minu tee on olnud pikk. Alustasin suhtlemistreeneri väljaõppest, siis õppisin koolitajaks, sealt edasi coachi professioon, nüüd olen juurde õppinud metsakümblust ja mindfullnessi treeneriks. Ma alustan enda väljatöötamisega, et mul elu viimases kolmandikus oleks mingi muu töö ja karjäär.“
Kadri kinnitab, et kunagi ei ole hilja. „Aga kui ma lähen uuele turule, siis olen uus inimene, keda keegi ei tunne. Kõik teavad mind ju ravimisektorist. Mujal aga ei tea mind keegi. Mida teha? Ma pean minema sotsiaalmeediasse, toksima tekste, tegema videosid. See on aga tõsine eneseületus,“ tunnistab ta. „Jõuan nüüd algusesse tagasi – tuleb õppida seda, mis sul on antud ametis vaja. Ma alles õpin sotsiaalmeediat kasutama. Ma pole mingi proff. Küllap ükspäev hakkab mulle meeldima kaTikTokis.“
„Nautige elu, sest kunagi ei ole hilja!“