Kui turul ringi vaadata ja ka teiste kogemusi kuulata, on rohelise muru otsimise periood paljudel juhtudel läbi. Tahtmine vahelduse ja uue keskkonna järele on muidugi täiesti inimlik, eriti kui tundub, et mujal on parem. Aga kuigi iga ettevõte ongi omanäoline, siis lõpuks pole ükski neist imedemaa – kõigil kohtadel on oma mured ja rõõmud.
Lõpuks on inimese otsustada, kas ja kuidas ta asjad enda jaoks huvitavaks teeb või kas ta hakkab tüdimuse korral pigem ringi vaatama. Siin tuleb mängu muidugi see, kui palju on võimalik majasiseselt liikuda ja areneda. Igas ettevõttes on võimalusi. Alustasin Elisas spetsialistina, nüüdseks olen aga juht. On olnud väljakutseid ja arengut. Kui seda poleks, siis ilmselt poleks ma nii pikaks siia püsima jäänud. Nii töötajal kui ka juhil tasub seega mõista, mis on see, mis sind ja teisi motiveerituna hoiab. Tihti on selleks vaheldus.
Minu töös ei ole ükski päev selline, nagu ta oli eile. Inimene, kes soovib areneda, peab saama kogu aeg midagi uut teha, ja eks tööandja peab seda pakkuma. Muidugi on see lihtsam kiirelt liikuvas tehnoloogiavaldkonnas, ent võimalusi leidub siiski igas sektoris.
Pika staažiga töötajad on üldiselt motiveeritud, eeskätt just sisemiselt. Tööandja võib ükskõik kui palju meelelahutust ja tiimiüritusi korraldada, aga kui inimene ise oma tööd enam teha ei taha, siis ei ole teda võimalik väljastpoolt motiveerida. Meie kõigi laual on ju aeg-ajalt asju, mis pole huvitavad. Inimesed, kes peavad oma rollis pikalt vastu, suudavad aga ka vahepealsed igavad hetked enda jaoks huvitavaks muuta. Selliseid töökohti, kus kõik oleks kogu aeg äge, mega ja meeletult uus, pole lihtsalt olemas. Vähemalt juhul, kui ametis on oldud enam kui aasta ja mingid tegevused hakkavad korduma. Juhil on muidugi mõnevõrra kergem endale ise põnevaid tööülesandeid tekitada, ent ka spetsialistil on see võimalik, leides näiteks mõnele arendusülesandele uusi lahendusvõimalusi.
Pikka aega ühes ja samas firmas töötanud inimesed muutuvad enamasti ühel hetkel institutsionaalseks mäluks. Nad saavad tagasi vaadata kõigele sellele, mida on päriselt tehtud. Nad on olnud osa firma eduloost või elanud üheskoos üle raskemaid aegu ja sealt välja tulnud. Nad teavad, millised lahendused on toiminud ja millised mitte. Nad teavad, kus on aiaaugud ja otseteed, et jõuda võimalikult kiirelt sinna, kuhu soovitakse välja jõuda. Kõik see teeb töö kergemaks ka kolleegide jaoks.
Siiski tuleb meeles pidada, et pikaajalisel kogemusel ei tohi lasta muutuda takistuseks. Ka läbiproovitud asjade puhul tuleks kogenud töötajal ettevaatlik olla ja mitte viidata õhinas noortele, et seda või teist asja „pole enam mõtet proovida, kuna seda on juba mitu korda proovitud“. Ajad ja võimekus muutuvad – minevik ei saa olla takistus tulevikule.
Edukaid inimesi iseloomustab kohanemisvõime. Ka pikaajaline tiimiliige peab kohanema ja olema valmis asju proovima. Muidugi on tal küllaldaselt kogemusi, et mitte hakata iga kord jalgratast leiutama, ent avatus peab säilima. Kõigele ei saa automaatselt ei öelda.
Mõni inimene tahabki pidevalt midagi uut ja erilist. Ja mingi piirini on selle uue ja ägeda tagaajamine ka mõistlik. Ühel hetkel tundub aga aeg küps paiksemaks jäämiseks, vertikaalseks kasvuks ning oma asja ja oma maja tõeliseks eksperdiks kasvamiseks. Osa inimestele sobib see rohkem, teistele vähem, aga üks on selge – kuniks töö on huvitav ja juhtkond toetav, on see midagi, mida tasub kaaluda.