Mida rohkem kogemust on, seda enam tekib enesekindlust, delegeerimisoskust ja kõhutunnet. Mul on tekkinud julgus vabaneda perfektse tulemi saavutamise soovist, mis omakorda on andnud julguse lasta oma inimestel teha iseseisvaid otsuseid ja ka vigu. Mul ei ole enam vaja inimesi käekõrval läbi protsesside talutada, vaid pigem olen neile toeks ja abiks, kui neil tekib mingi raske moment.
Olin enne praegust tööd hästi pikalt projektijuht kahes Eesti tippreklaamiagentuuris. Nagu nimetus ütleb, juhidki sa selles ametis projekti, mitte inimesi. Kuna tähtaeg oli kõige olulisem, siis tuli olla kontrollifriik.
Juhtimisstiili muutumine võttis Uus Maas mul ikka mitu aastat aega. 2019. aastal, kui osakonnas toimus aadrilaskmine ning ma sain lõpuks luua tiimi, toimuski see hüpe. Hiljem kuulsin ühelt juhtimis-coach’ilt väljastpoolt maja, et tema jaoks hakkas ka meie ettevõtte turundus just siis eriliselt välja paistma. Eks kõik on tasakaalus.
Aasta enne seda pakkus juhatuse esimees mulle juhatuse liikme kohta – see näitas omanike usaldust ja tõstis mu enesekindlust. Mingisugune väline kinnitus, et sa teed õiget asja, peab minu arvates ikkagi olema.
Tahe kõike ise teha tuleneb sellest, et oled pidanud kogu aeg ise hakkama saama. Tekib hirm, et kui sa kõike ei kontrolli, muutub protsess sinu jaoks hoomamatuks. Nüüd on meil inimeste motiveerimise hoovad paigas ja nad on valmis tegema rohkem, kui neilt oodatakse.
Kui oled nii kaua olnud ühes valdkonnas, siis tead juba, kuidas mingeid teemasid lahendada. Alles viis-kuus aastat tagasi oleksin käised üles käärinud ja inimestele kohe appi tormanud ühe või teise mure kerkimisel. Nüüd aga pigem aitan peegeldada ja enamasti leitakse ise lahendus. Empaatia aitab. Kui ma juba näen, et kellelgi tiimist on suur koorem peal, siis võtan tema töölaualt mingid jupid ära, et pinge hetkeks maha võtta. Või lihtsalt ütlen: „Kuule, võta nädal puhkust,“ eriti kui on teada, et kahe kuu pärast tuleb korralik andmine ja siis ei ole võimalust seda võtta. See inimeste tunnetamine tulebki kõhutunde pealt. Kui kellelgi on otsaesine juba mõnda aega kipras ja suhtlus lakooniline, siis on need märgid, mis näitavad, et inimene töötab piiri peal.
Olen. Viimati 2017. aasta lõpus strateegia ja eelarve tegemise ajal rabasin nii, et ninast veri väljas, ja see lõppes tasakaaluhäiretega. Olin sinnani olnud terve nagu purikas, aga äkki ütles keha ise, et tuleb aeg maha võtta. Kaks nädalat kodusel režiimil pani mõtlema ja ehmatas ära. Ka kolleegid said aru, et ma ei olegi rauast. Muidugi võtsin siis oma tervise hästi suure luubi alla. Rääkisin sel perioodil korra nädalas telefoni teel ka ühe sõbraga, kes oli sama olukorra läbi teinud. Hea oli saada väljastpoolt täiesti värske vaatenurk. Tema aitas mul kõige raskemast momendist üle saada ning seada sisse mõned harjumused, mis aitavad mind siiani.
Tuleb aru saada, et sina ise oled kõige tähtsam. Kui sa ennast ise ei armasta, siis on sul ikka jube suur probleem.
Puhata tuleb. Ja delegeerida. Kui on mingi teema, mis närib, siis sellega tuleks kohe tegeleda, mitte seda marineerida – allasurutud emotsioonid tekitavad ärevust ja sealt on juba ainult üks samm krooniliste haigusteni.
Meil on majas muu hulgas hästi oluline kokkulepe: vähemalt korra aastas on vaja kolm nädalat jutti puhata. Mind ennast on konkreetselt tagasi saadetud, kui tulin pärast kahte puhkusenädalat tööle tagasi. Selline kord on võimalik, kui kõik teavad oma vastutusala ja sa saad oma tiimi usaldada. Mina saan.
Kui oled suure ettevõtte juhatuse liige ja turundusjuht, siis tegelikult päris hands on tegemisteks väga palju aega ei jää. Pidev töö on tulemuste analüüs, tehnoloogiliste ja turunduslike uuenduste läbisõelumine: kas on midagi, millel võiks meie jaoks potentsiaali olla. Muidugi hoian mingites asjades ennast tegusana, et oskused rooste ei läheks, aga üldiselt on see ikkagi protsesside ja inimeste juhtimine.
On küll. Aastatel 2021–2022 oli mul juhtimis-coach South Western Consultingust. Kohtusime üle nädala online’is. Õppisin tänu sellele palju.
Loen raamatuid ja koolitan ennast teemades, mis parajasti minu jaoks aktuaalsed. Turundus iseenesest on üks kõige kiiremini arenev valdkond. Ma ei kujuta ettegi, et ma ei loeks selle kohta iga päev või ei saaks uusi teadmisi iga kahe nädala tagant toimuvas juhtide töötoas. Lisaks olen maaklerite kojas juhatuse liige ja sealtkaudu tuleb teistsugust teadmist kogu aeg juurde.
Meil on kord aastas arenguvestlused, aga oma inimestega käin aeg-ajalt väljas söömas, et isiklikult, nelja silma all vestelda. Hetk keskkonnast väljas annab hästi väärtuslikku tagasisidet. Tiim on nagu teine pere – sa ei saa nii, et lendad uksest sisse ja paned klapid pähe ilma, et oled inimestele otsa vaadanud ja küsinud, kuidas neil õhtu või nädalavahetus läks.
Visionest Institute’i juhtide standup’il „Julgus juhtida. Julgus muutuda. Julgus eksida“ räägib Kaie Kass Agcay oma arengust juhina.