Pole pea ühtegi rahvusvahelist juhtimisajakirja või -eksperti, kes ei mainiks lähiaja juhtimistrendide hulgas tehisaru. Pole ka ühtegi, kes sinna kõrvale ei lisaks emotsionaalse intelligentsuse osatähtsuse kasvu juhitöös.
Ei piisa vaid valdkonna täppisteadmistest või strateegilisest mõtlemisest. Uuringud ja praktika näitavad, et edukad juhid eristuvad teiste seast eelkõige oma emotsionaalse intelligentsuse poolest. See on oskus, mis aitab paremini mõista iseennast ja teisi, luua tõhusaid suhteid ja tulla erinevates töösituatsioonides toime keeruliste olukordadega.
Psühholoog Daniel Goleman, kes emotsionaalse intelligentsuse mõiste töömaailma kaardile lennutas, on tabavalt öelnud, et see on üks oskus või omadus, mis eristab suurepäraseid liidreid keskpärastest. Jääb üle vaid nõustuda.
Õigupoolest peame me kõik end keskmisest paremateks suhtlejateks, elame kaasa teiste kordaminekutele, märkame, kuulame, usume, et anname edukalt tagasisidet ja kõike muud. Nii eraelus kui ka tööl. Argipäev näitab aga sageli muud ja keskmisest parem tunnetus kaob pahatihti töö- ja olmemuredesse või Exceli tabelitesse.
Näiteks organisatsioonipsühholoog Tasha Eurich on oma uurimustöös jõudnud järeldusele, et lausa 95% inimestest arvavad, et nad on eneseteadlikud, reaalsuses on see number aga vaid 10-15%.
Nii ei saa me võtta emotsionaalset intelligentsust millegi iseenesest mõistetavana. See vajab juhtidelt teadlikku tööd enestega ja endas empaatia, eneseregulatsiooni ja kommunikatsioonioskuste arendamist, järjepidevat õppimist ja mõttetrenni.
Eksperdid ja uuringud ütlevad ühtlasi ka seda, et just emotsionaalne intelligentsus on see, milles ei saa AI peale lootma jääda ja milles inimene veel pikka aeg tehismõistusest taibukam on.
Põhimõtteliselt võiks ju mõelda, et las tehisaru kirjutab tunnustava tagasiside töötajale või annab kolm soovitust, kuidas tiimi paremini tööle panna. Kui aga valdav osa tööst käib ekraanide ees või sees, kohati robotlikul kiirusel (sest tehisaru ei vaja puhkust), hakkamegi ühel hetkel puudust tundma õlg õla tundest.
Me ei taha robotlikku juhti, kes küll näiliselt ja kohustuslikus korras aeg-ajalt kiidab, aga sisulist toetust ja tuge ei paku.
Siit jõuamegi asja peamise ivani – mis on tänases töömaailmas juhi peamine roll ja miks minu hinnangul emotsionaalne intelligentsus selles peaosa mängib?
Juhtimine pole lihtsalt tegevus, ajendamaks inimesi tegutsema selle nimel, mis on omanike ootus, organisatsioonile kasulik ja edu toov. Palun, siin on sulle eesmärk ja juhi poolt heaks kiidetud “kasutusjuhend”, kuidas tulemuseni jõuda.
Kaasaegses töökultuuris hindavad töötajad üha enam vabadust. Väärtustatakse seda, et enda töölõigus, projektis või eesmärgi saavutamisel võib inimene ise valida ja välja pakkuda oma lahenduse, kuidas oodatud tulemusteni jõuda. Ja kui see inimene teab, et teda selles usaldatakse ning tal on julgus oma mõtted teoks teha, suureneb vastutusjulgus. Ta tunneb, et tema tööl on väärtus ja tähendus ning ta tajub kohustust ja soovi selles õnnestuda.
Sellist töötajat, kes väärtustab talle antud vabadust ja vastutust, ei juhi karmide käskudega või mikromanageerides väiksematki tööetappi. Selline töötaja vajab ja ootab toetust, suunamist ja arendamist.
Aga kuidas seda teha, kui juht ei suuda olla empaatiline, ei oska kuulata ega märgata, kus ja millal töötaja abi vajab? Ta ei oska tunnetada, kus on vaja eemale astuda või õigel hetkel suuremat abi pakkuda.
Lühike vastus on, et ei saagi või saab vaid väga lühikest aega, kuna üsna pea hääletab too töötaja jalgadega ja ühine peatükk saab lõpu. Selleks, et olla inimeste arendaja, suunaja, toetaja, partner – kokkuvõtvalt hooliv juht – on vaja olla empaatiline, osata „lugeda“ olukordi ja inimesi ning selle juures ka iseennast paremini juhtida.