Väikeses organisatsioonis tähendab see rollide paindlikku jaotust, usalduse andmist ning julguse toetamist. Kriitilistes olukordades eelistab ta esmalt teenuse taastamist ja alles siis analüüsi – nii loodi näiteks rikke järel kiiresti taas juurdepääs koolibasseinile.
Praktikas tähendab see ka süsteemset kaasamist: enne uue tarkvara juurutamist laseb ta sellel päris kasutajatel “käed külge” proovida, et saada aus tagasiside. Sama põhimõtet rakendatakse igapäevastes tööprotsessides – eesmärgid sõnastatakse koos, edu tähistatakse väikeste võitudena ning tunnustuse annavad eelkõige kolleegid ise.
Paevere soovitab vältida “bossi” hoiakut, küsida pigem “kuidas koos teeme?”, jagada vastutust ning hoida rutiini, mis aitab iga päev vähemalt ühe olulise asja ära teha. Nii püsib fookus ja meeskonna motivatsioon.
Lõpuks on tema mõõdupuuks kogukonna mõju: kui koolid, lastaiad ja teenused toimivad nii hästi, et neid peaaegu ei märgatagi, on töö tehtud. Viimsi Halduse missioon on olla nähtamatu tugi, mis tagab turvalise ja sujuva igapäevaelu – ja see sünnib koostöös, mitte kabinetiukse taga.