Pealtnäha on kõige suurem takistus alati sama: aega ei ole. Kalender on koosolekuid, strateegiat, inimeste juhtimist ja tulemusootusi nii täis, et lisakohtumised teiste juhtidega tunduvad esmapilgul luksusena.
Ometi kirjeldavad nii Marika, Ekaterina kui ka Eve, et just need hetked – kui tööarvuti jääb kontorisse ja astud päris inimeste keskele – on need, mis aitavad juhil mitte läbi põleda.
Teised juhid on need vähesed, kellega saab rääkida teemadest, mida oma tiimiga alati jagada ei saa: kahtlustest, rasketest otsustest, üksindusest, piiride seadmisest.
Võrgustumine ei ole nende jaoks visiitkaartide vahetamine, vaid võimalus korraks rutiinist välja astuda, peeglit saada ja märgata, kus ise oma arengus parasjagu tegelikult oled.
Kiire tempo ja korduvad ülesanded teevad oma töö: juhi tööpäev muutub kergesti ühetaoliseks. Just siin tulebki mängu teiste juhtidega kohtumine – see on teadlik „väljaminek” oma tavapärasest infoväljast ja organisatsioonikultuurist.
Kogemuskohtumistel kuuldud lood, erinevad praktikad ja ka lihtsad küsimused võivad käivitada loovuse, tuua uue vaatenurga mõnele vanale probleemile või kinnitada, et mõnda asja tasubki edasi teha täpselt nii, nagu seni.
Sageli piisab ühest teise nurga alt öeldud lausest, et juhil tekiks „ahaa”-hetk ja arusaam: ma olen õigel teel – või on aeg midagi muuta.
Üks teema, mis vestluses korduvalt esile tuli, on juhi haavatavus: valmisolek tunnistada, et kõiki vastuseid ei ole ja vahel oledki „rabas”. Marika räägib, kuidas tõeline tugi algab hetkest, mil loobud perfektsest juhirollist ja julged öelda: mul on praegu raske, aita mul mõelda.
Mõnel on selleks tugev sisemine ring – endised kolleegid, sõbrad, mentorid, professionaalsed coach’id. Teisel, nagu Ekaterina, on rahvusvahelise virtuaalse tiimi juhina turvavõrgustikku veel vähe ning üksildustunne teravam.
Kuid kõigi kogemus joonistab sama mustri: juht, kes ei räägi, jääb oma mõtetega üksi; juht, kes otsib kontakti ja tagasisidet, loob endale järk-järgult võrgustiku, kuhu on võimalik ka päriselt toetuda.
Praktilisel tasandil taandub edu lihtsatele asjadele: tule kohale, vaata inimestele otsa, naerata ja alusta. Küsi näiteks: „Millega sa lisaks juhiks olemisele tegeled?” – see viib kiiresti päris inimesteni, mitte ainult ametinimedeni.
Lepi iseendaga kokku paar selget lauset, kuidas end tutvustad, ja mõni neutraalne küsimus, millega vestlust alustada.
Kui jutt läheb liiga pikaks, on täiesti lubatud see viisakalt kokku tõmmata: tänada vestluse eest, kokku leppida LinkedIni-kontakti või järgmine kohtumine ning öelda ausalt, et tahad veel mõne osalejaga juttu teha. Võrgustumise eesmärk ei ole ühe õhtuga kõiki maailma probleeme ära lahendada, vaid luua kontakte, millega saab päris tööd ja vestlusi jätkata juba pärast üritust.
„Tipus on üksik” kõlab hästi, aga ei pea olema tõsi. Eesti juhtide kogemuskohtumised näitavad, et niipea, kui juhid astuvad välja oma igapäevasest mullist ja on valmis päriselt rääkima – rõõmudest, raskustest, kahtlustest ja õppimiskohtadest –, muutub juhtimine kergemaks ja targemaks.
Võrgustumine ei ole siis enam lisakohustus, vaid osa enesehoidmisest ja professionaalsest arengust.
Inimlik kontakt, aus peegeldus ja teadmine, et „ma ei ole ainus, kellel nii on”, võivad olla juhi jaoks sama olulised tööriistad kui strateegiadokumendid või tulemuste aruanded.
Tule järgmisele kogemuskohtimisele ja muidugi liitu juhtide kogukonnaportaaliga!