Aasta tehnikaüliõpilane Brenda Pent: inseneeria on naiste ala ja ülipõnev

EIL annab aasta tehnikaüliõpilase tiitlit välja alates 2007. aastast. „Mul on suur au olla väljavalituks kõikide teiste noorte inseneritudengite seast, kuna ümberringi on tegusaid, tublisid ja silmapaistvaid noori väga palju. Olen väga õnnelik ja tänulik, et EIL just minu välja valis ning minu tegusid märkas,“ tunnistab ta. „Kuna olen Eesti Elektroenergeetika Seltsi projektijuht, siis olin kursis, et selts esitab mind kandidaadiks. Olin niisugusest aunimetusest teadlik, kuna olen eelnenud aastatel tänu tööle seltsis sellega kokku puutunud.“

Brenda lõpetas 2021. aastal Viimsi Gümnaasiumi ja asus pärast seda õppima Tallinna Tehnikaülikoolis elektroenergeetikat ja mehhatroonikat. „Olin kogu kooliaja kindel, et soovin oma elu kindlalt siduda meditsiiniga ja et minust saab kirurg. 12. klassi sügisel aga mõistsin, et meditsiin ei ole tegelikult minu teema. Ma ei suudaks pidevalt teiste inimeste elude eest vastutada, mistõttu olin 12. klassi esimeses pooles veidi segaduses.“

Neiu oli Viimsi Gümnaasiumis loodusmoodulis. „Füüsikatunnis käis meile oma tööst rääkimas insener ja tema kirjeldus inseneritööst võlus mind väga. Pärast seda läksin töövarjupäevale ettevõttesse Milrem Robotics, kus sain veelgi rohkem kinnitust, et minust peab just insener saama.“

Tallinna Tehnikaülikooli pakutavate erialade seas näis Brendale kõige kutsuvam elektroenergeetika ja mehhatroonika ning ta on oma valikuga väga rahul. „Olen alati teadnud, et mind huvitab rohkem reaalsuund ning et mu tulevik peab sellega seotud olema,“ kinnitab ta.

„Vaadates eriala nime, siis see ei ütle paljudele suurt midagi. Ainuke asi, millest aru saadakse, on see, et tegemist on parajalt keeruka erialaga,“ räägib Brenda. „Ka minul polnud esmalt head ettekujutlust, mida see endast täpsemalt kujutab. Teadsin, et sellel erialal on võimalik teha asju nii käte kui ajuga.“

Eriala õppimise juurde kuulub palju erinevaid laboreid, mis teevad selle lihtsamaks, kuna aitavad teooriast paremini aru saada. „Ettekujutus õpitavast langeb suuresti kokku sellega, mida eelnevalt oletasin. Arvasin, et kindlasti leidub raskemaid aineid, millega tuleb väga palju vaeva näha ja nii on ka olnud. Igal semestril on nii lihtsamaid kui raskemaid aineid, kuid need lihtsalt ongi ülikooli võlud ja valud.“

Brenda teadis, et asub õppima valdavalt noormehi huvitavat eriala. „Minu eriala õpib meie kursusel seitse naist ja 40 meest. See ei tähenda aga, et tegemist on erialaga, mis ei sobi naistele. Vastupidi, naised on väga oodatud seda õppima.“

„Meie instituudis on enamik õppejõude väga abivalmid ning toredad, nad ei jäta kunagi tudengit abita. Enim on meelde jäänud elektriahelate õppeaine ja õppejõud Aleksander Kilk, kes oma soojusega ning kiire rütmiga oskab meelde jääda ning alati iga murega aitab ja veendub, et tudeng ikka sai teemast aru.“

Brenda pole aktiivne üksnes koolis, vaid ka väljaspool. „Olen olnud Eesti Elektroenergeetika Seltsi (EEES) projektijuht juba enam kui kaks aastat. „Liitusin seltsiga esimese kursuse sügisel ja just see valik ongi mänginud väga suurt rolli minu tegemistes. Minu ülesanne on seltsis korraldada üritusi, hallata sotsiaalmeediat, osaleda juhatuse koosolekutel protokollijana ja tegeleda jooksvate teemadega, et seltsi kaasajastada,“ räägib ta. „Seltsist on saanud minu inseneripere, kes on mulle igal sammul abiks nõu ja jõuga ning tänu kellele olen saanud osaleda ägedates projektides ja jõudnud üsna kiiresti palju teha.“

Õppimise ja EEES-is toimetamise kõrvalt käib Brenda nooremanalüütikuna täiskohaga tööl Eleringis. „Minu ülesandeks on tegeleda merevõrgu arendamisega, töö hõlmab teiste riikide põhivõrgu ettevõtetega suhtlemist ja koos planeerimist. Eleringis saan väga hea rahvusvahelise töökogemuse. Olen õnnelik, et Elering mind nii soojalt oma kollektiivi vastu võttis.“

Positron ja „Tudengid tundi“

Brenda korraldas mullu sügisel elektrivaldkonna noortefestivali Positron. „See on kogemus, mida ma ei oleks osanud inseneerias tegutsedes oodata. Suure ürituse korraldamine on väga erinev väikestest koosviibimistest ning selleks, et üritus toimiks suuremate vigadeta, on vaja palju eeltööd ning kõikide detailide ülevaatamist,“ jutustab ta. „Positroni tiim on super – suutsime korraldada midagi esmakordset ning suurt. Olen äärmiselt tänulik, et sattusin Positroni tiimi ja juba praegu jätkame uue hooga. Oktoobris 2024 (11.-12. oktoober, toim) toimub Positron taas ja veelgi vägevamalt. Minu vägagi erinevad kogemused näitavad suurepäraselt, kui mitmekülgne on inseneeria. Insenerina saab kasutada kõiki oma tugevusi ilma et mõni neist jääks varju, kui oled ise piisavalt aktiivne.“

Brendal on jaksu ja energiat olla aktiivne ka tudengielus, kuigi ööpäevas on vaid 24 tundi. Kuidas see võimalik on? Näiteks on ta projekti „Tudengid tundi“ algataja ja eestvedaja. „Projektiga käivad tudengid erinevates koolides (nii gümnaasiumites kui ka põhikoolides ja lasteaedades) meie eriala tutvustamas ning eriala teemadel tarkusi jagamas,“ selgitab ta. „Kuna koolides inseneeriast väga palju ei räägita, on oluline seda teha suures mahus, et ka inseneride järelkasv oleks suur.“

Brenda on veendunud, et inimene jõuab palju korda saata, kui oskab oma aega hästi planeerida. „Arvan, et jõuan kõike, kuna planeerin oma nädalad väga täpselt ära, jättes nädalavahetused töö- ja õpingutevabaks. Nädala sees õhtuti üritan ka trenni jõuda. Trenn päeva lõpus aitab mul päevapingetest vabaneda, keskendudes paar tundi üksnes iseendale,“ jutustab ta. „Olles kogu selle mulli sees ei saa ise arugi, et liiga palju teen ning ei tunne end ka väsinuna. Olen hirmuga mõelnud, et huvitav, kuidas ma siis hakkama saan, kui ülikool läbi on, et kas mul siis igav ei hakka, aga küll ma leian tegevust juurde!“

Inseneri elukutse ja tulevikuplaanid

Brenda asub kevadel kaitsma oma bakalaureusetööd, mille teema on „Planeeritava Saaremaa 330 kV ühenduse alternatiivide majandustehniline analüüs“, juhendajaks professor Jako Kilter. „Kui kõik ained edukalt tehtud saan ja lõputöö kaitstud, siis suundun ikka edasi – omandama magistrikraadi energeetika valdkonnas.“

Inseneri elukutsega käivad kaasas valearvamused ning vanast ajast külge jäänud stereotüübid. „Öeldakse, et inseneeria ei ole naiste eriala, mis ei vasta absoluutselt tõele. Igaüks saab insenerivaldkonnas laineid lüüa ja töötada täpselt sellise koha peal, nagu ise tahab. Vaeva nähes on võimalus jõuda kõrgele nagu igas teiseski valdkonnas. Enamasti ei teata, et insener on see lüli, kes projektides planeerib, projekteerib ning veendub, et loodav toode/ehitis/objekt oleks turvaline,“ on Brenda veendunud. „Oluline on teha reaalained noortele meeldivaks juba algklassides. Enamasti need, kel on korra ükskõik millises klassis olnud ebameeldiv kogemus reaalainetega, ei vali enda tulevikukarjääriks reaalvaldkonda. Kõige paremini toimib, kui noortele näidata päris inimesi, olgu need siis tudengid, kes räägivad kogemusest ning võimalustest või juba töötavad insenerid, kes räägivad oma teekonnast. Päris lood lähevad korda ning tegelikult on noortel valdkonna vastu huvi, puudub lihtsalt piisav teavitus.“

Brenda näeb end tulevikus oma erialal, midagi väga täpset ta prognoosida aga ei soovi. „See, kellena end näen tulevikus, on igati keeruline küsimus ja aus vastus on, et ma ei tea. Üks mõte on, et võib-olla sooviksin pärast magistrantuuri töötada mingi aja Eestist eemal ja saada valdkonnas välismaist kogemust, et tulla tagasi Eestisse juba hea kogemustepagasiga, mida saaksin jagada. Hetkel köidavad mind väga merevõrk ja meretuulepargid, kuid kas see ka kaugemas tulevikus nii jääb, selles ma kindel ei ole. Tean, et mulle meeldib teha mitut asja korraga, et saaksin kasutada kõiki oma tugevusi. Arvan, et ka tulevikus ei piirdu ma vaid ühe asjaga.“