Arhitekt Ülo-Tarmo Stöör: näha oma tööl tulemust on väga äge!

Eesti Betooniühingu korraldatud konkurss toimus juba 24. korda. Lisaks Pirital Purje tänaval asuvale eramule võitsid ÖÖ-ÖÖ Arhitektid rahvahääletuse preemia Pirita-Kosel asuva eramu eest. Praeguseks 16 aastat tegutsenud ÖÖ-ÖÖ büroo on pälvinud kahel korral ka aasta puitehitise tiitli.

Palju õnne auhindade puhul! Millised olid need puitehitised?

2013. aastal saime puitehitise auhinna rannamaja eest Laulasmaal. Hoone on ümmarguse põhiplaaniga, selle katus koosneb neljast geomeetrilises mõttes ristuvast sadulpinnast. Insenertehniline lahendus oli eriline: parema stabiilsuse ja suurema jäikuse nimel sai katusepinnad enne katte paigaldamist kaetud veel OSB-puitkiudplaatidega. Väga keeruline puusepatöö, väga keerulised elemendid ning liitmikud, 3D-mudel, nummerdatud detailid. Kui selle koos arhitektist venna Lembit-Kauriga lõpuks valmis saime, siis arutasime, et järgmised majad võiks ikka veidi lihtsamad teha. Aga näe, betooni puhul tulid jälle huvitavad lahendused, mida oli keeruline teostada.

Ja siis tegime Muhumaal koolivennale Tamme talusse üsna mitu hoonet, saime selle töö eest veel ühe, 2021. aasta puitehitise tiitli. Põhimõtteks oli, et kui võtame kasvõi kuuri (kompleksis oli üks) teha, siis teeme ikka arhitektuuribüroo ambitsiooniga: põnevad lahendused, julged konstruktsioonid, läbitöötatud detailid ja sõlmed.

Miks auhinnatud betoonmaja valmimine Purje tänaval nii kaua aega võttis?

Majad võtavad ikka palju aega. Selle majaga alustasime täiesti nullist 2015. aastal, 2018. aastal hakkasime ehitama, 2023 sai lõpuni valmis. Tööd oli palju: projekteerimine, insenerilahendused, planeerimised. Pealtnäha lihtne hoone oli tegelikult ehituslikult päris keeruline, kohapeal valatav betoon on suhteliselt aeganõudev ehitusviis. Kuna andsime ette raketise jaotuse mustri, siis ehitati raketised kohapeal iga seina jaoks spetsiaalselt valmis. Ega siin saagi muud, kui öelda, et head asjad võtavad ikka kaua aega.

Kuidas edeneb arhitekti ja inseneri koostöö, eriti keerulisema lahenduse puhul? Kas inseneril tuleb arhitekti mõtte tiibu kärpida?

Arvan, et mingi tunnetus on ikka endal ka olemas. Ei ole nii, et lähed inseneri juurde ja saad loengu gravitatsioonist. Eks ikka ise ka aimad, mis on tehtav ja kuidas tehtav, enne kui arvutamiseks-konstrueerimiseks läheb.

Veidi on ikka abi ka sellest, et olen matemaatika-füüsika eriklassist Viljandist Carl Robert Jakobsoni nimelisest gümnaasiumist. Reaalained sobisid mulle. Ülikooli ajal töötasin mõnda aega insener Tõnu Peipmani juures, tegelesime puitmajadega.

Purje tänava eramus oli mul ettekujutus olemas, kuidas kandeskeem võiks välja näha ning kuidas seda ehitada. Teise korruse riputamine katuslaest oli siiski inseneride kaval plaan. See tegi muidugi ehitusprotsessi keerulisemaks. Kes tõsisemalt huvitatud, saab plaanide pealt täpsemalt vaadata.

Kogu teine korrus, umbes 90 ruutmeetrit ehk kolm magamistuba ja vannituba, on kinnitatud lõpuks katuslae külge. See toetub ühelt küljelt omakorda vaid teraspostidele – selline õhulisena mõjuv konstruktsioon. Maja valati nii, et vahelae plaadile jäid toed alla niikauaks, kuni katuslagi oli ära valatud. Raketised ja toed eemaldati, kui kogu konstruktsioon oli ära valatud ja tugev. Suure osa ehituse ajast oli terve esimene korrus tugiposte täis. Alles siis, kui need sai ära võtta, nägime reaalselt avarust, mille olime sinna majja projekteerinud. Väga hea tunne oli, kui maja ilmet hakkas võtma.

Aga terasest või puidust oleks ju lihtsam olnud ehitada?

Tellijal oli algusest peale soov, et maja oleks 100 protsenti betoonist. Et kõik pinnad oleksid haljast betoonist, ilma pinnakatteta ning sisustus ja mööbel samuti minimalistlikud. Sisearhitekt tegi tellijaga koostöös eriti minimalistlikud lahendused. Ühesõnaga tellija tahtis lausbetooni, betoonmajas elada. Ütlesin: „Selge, teeme siis!“

Olin selleks ajaks juba KOKO arhitektuuribüroos koos vennaga teinud valmis ühe betoonist kohapeal valatud maja. See on Merirahu elurajoonis Rocca al Mares. Väga uhke maja, lihtne üles leida: fassaadil on lisaks laudraketisega betoonile kasutatud kimmi. Muidu katusel kasutatav traditsiooniline puitmaterjal on siin uhkelt esifassaadis.

Betoon on arhitekti jaoks vaid üks materjalidest, nii et kui maja hakkad kavandama, siis ei peagi kohe materjali peale mõtlema, peamised on ikka ideed – kuidas maja hakkab välja nägema. Ka Purje tänava maja oleks saanud muudest materjalidest valmis ehitada.

Idee algab sellest, et vaatad, kuidas tulevane hoone ümbruskonda sobitub. Purje tänaval on nurgakrunt. Kuna seal oli jalakäijate jaoks üsna kitsad olud, siis oli plaan, et jätame hoone ette ruumi ning ei ehita seda nurka umbselt täis. Samas oli vaja luua ikkagi eraldus tänavaruumist. Kujundasime hoone ette eesaia, mida piirab L-kujuline betoonsein. See annab lähenejale mõista, et sealt edasi algab privaatne ruum.

Ja nii edasi, kogu konstruktsioon – igal elemendil on oma otstarve. Isegi tehnoruumid õnnestus nii kokku pakkida, et need ei jää kellelegi silma ette, basseiniseadmed peitsime põranda alla. Suured, avarad ruumid, kõrged laed, avarad vaated, lihtsad pinnad. Selline keskkond. Meil ei ole visuaalset käekirja. Keskkond dikteerib lahendused ning materjalid samuti. Maamaja on üks asi, linnamaja hoopis teine. Kes aga tahab meie käekirja avastada, see peaks uurima meie hoonete plaane.

Kuidas tellijad ideed vastu võtavad, kuidas ideed töö käigus arenevad?

Meie büroos on hoone projekteerimine protsess. Tellija kaasame üsna varakult ning esialgu näitame plaane, skeeme. Ei ole sellist valmis asja presenteerimist, et võta või jäta. Valmis asjani jõuame koos tellijaga läbi protsessi. Kui tehnilisest poolest rääkida, siis 3D-pilte teeme alati inimsilma kõrguselt ning sellise nurgaga, nagu inimese silm näeb. Fotolääts on kõikvõimas ja lainurgaga oleks võimalik mõnigi tömp asi ekspressiivseks ja vingeks venitada, aga ennast ei ole mõtet petta.

Purje tänava maja tellijaga sujus protsess väga hästi ja mõnusas tempos. Tema vanemad on insenerid, seega on ta ehituse ja jooniste lugemisega kodus. Betoon ka meeldis. Kuigi aega läks palju, siis pigem kulus see detailide läbimõtlemisele ja olime lihtsalt väga põhjalikud. Projektid arenevad nii tellija kui konstruktorite-inseneridega koostöös, aga kandev idee on juba paigas, edasi toimub selle elluviimine.

Purje tänava maja projekteerimisel liitus tööprojekti staadiumis tellija lapsepõlvesõber Urmas Kaasik, kes oli ehitamise peatöövõtja. Samal ajal tuli kampa ka Peep Roosmann PR Betoonist. Mõlema mehe kogemused olid suureks abiks ja tegid projekteerimise meie jaoks oluliselt lihtsamaks. Arutasime kõik sõlmed läbi: mis on võimalik ja kuidas saaks ehitada. Eesmärk oli püstitatud – teha üks eeskujulik betoonmaja ja selle nimel kõik ka töötasime. Rõhk oli kvaliteedil. Lahendused olid sellised, mis nõudsid terve ehitusprotsessi vältel hoolt. Näiteks faasita betoonist seinanurgad, mida peab kaitsma, et keegi neid ehitustööde käigus ära ei lõhuks. Või siis need samad teraspostid, mis kandsid katuslage ja paigaldati üsna varajases staadiumis. Samas olid postid lõppviimistletud ning seda viimistlust ei oleks saanud pärast enam parandada.

Tellijaile võib öelda: kui arhitekti ideed ja senised tööd meeldivad, ei ole mõtet rohkem põdeda, siis tuleb selle arhitektiga edasi minna. Kõige halvem tellija enda jaoks on vaadata ainult hinda, hinnataset.

Kui palju on käekiri aastatega muutunud?

Kui küsite, kui palju olen arhitekti ametit pidades muutunud, siis muidugi on kogemusi palju juurde tulnud, samas aga ei ole põhimõtted ja lähenemised väga suuri muutusi vajanud. Juba esimene valmisehitatud maja Merirahus tuli hästi välja. Seal oli mitu julget lahendust: traditsioonilise puitkimmi kasutamine betoonvilla fassaadis ja näiteks katusele keeravad fassaadiklaasid, millel on puhas ilma raamita klaasinurk.

Aga üldiselt – mulle meeldib, kui on palju valgust ning avarust, kõrgust. Südamelähedane on lahendus, kus elutuba on osaliselt läbi kahe korruse ning teise korruse tasandilt avaneb samasse elutuppa vaade. Sellist momenti leiab mitmest projektist – tugev ruumimõju, lahe efekt. Eelistan võimalusel lisada katusevalgust, katuseaknaid, eriti lamekatuste puhul, sest see annab erilise emotsiooni.

Seni ei ole veel kogenud, et tehnoloogilised võimalused ja materjalid oleksid mõttelendu piirama hakanud. Eks mul ole ka vedanud, olen heade inseneride ja ehitajatega kokku sattunud. Muidugi, ehitus on kapriisne ala, betoon eriti. Vahel on valu tulemus n-ö üllatav ja tuleb ümber teha, ka lammutada või vähemalt ümber kavandada, aga see käib asja juurde.

Kuidas arhitektitee algas? Kes on eeskujud, õpetajad?

Mu isa ja vend on arhitektid, aga maast madalast ei olnud sellist sihti, et minust saab kindlasti arhitekt. Eks see idee tuli siis, kui vend läks ülikooli ja ma käisin tal seal külas. Mulle väga meeldis EKA vaimne õhustik, need inimesed ja siis tekkiski tunne, et ega ma muud ei tahagi õppida. Ühesõnaga, kui tahad arhitektiks saada, mine kindlasti Eesti Kunstiakadeemiasse.

Viljandis oli legendaarne kunstiõpetaja Rein Grünbach, kes kahjuks just veebruaris 84-aastasena meie seast lahkus. Käisin keskkooli ajal tema juures kunstiringis ja siis algas tegelikult ettevalmistus EKA-sse astumiseks. Kui leiad Viljandist pärit arhitekti, siis suure tõenäosusega on ta Reinu õpilane.

Aga eeskujusid-mõjutajaid-sümpaatiaid? Ma parem Eesti nimesid ei nimetaks. Aga rahvusvahelises plaanis on üks selline näiteks Šveitsi arhitekt Peter Zumthor – minimalistlik, alati läbitöötatud detailidega ja seda olenemata skaalast. Näiteks Valsi termid või Vend Klausi välikabel. Eriline lemmik on Püha Benedictuse kabel (ingl The Chapel of Saint Benedict) Šveitsi mägedes. Mitte ainult arhitektuurne idee, vaid detailid puitaknast saapatalla puhastajani ning see puutöö kvaliteet ja oskus, mis sinna on pandud. Ideaalne!

Siis veel Rootsi büroo Tham & Videgård, neil on väga kihvtid projektid ja just eramajad, kuulsal Hispaania arhitektuuriajakirjal El Croquis (visand, skits – hisp) oli hiljuti nende erinumber. Arvan, et Eestis on ikka päris mitu bürood, kellest võiks samasugusel tasemel erinumbri teha. Meie arhitektuuripreemiate läbilõige näitab, et meil on palju silmapaistvaid hooneid ja arhitekte.

Ma ei tõtta noortele arhitekti ametit soovitama – alamakstud, palju tööd, pikad päevad. See ei olegi niivõrd amet, pigem elustiil. Pidevalt oled arhitektuuri sees. Loomeprotsess ei käi kella 9-st 5-ni, mõtted ja ideed keerlevad peas ka pärast tööpäeva. Aga kui see kõik sobib, on arhitektiamet puhas rõõm. Näiteks eramute projekteerimisel ja ehitamisel kohtud väga erinevate elualade inimestega. Iga projekt on erinev, uus ja huvitav. Ja siis hakatakse ehitama. Näha seda, kuidas maja valmib ja ideed saavad päris käega katsutavaks. Näha, et sinu tööl on ka tulemus. Väga äge!

Eramu Pirital Purje tn 3a

Auhinnatud eramu keerulise projekti teostas küllalt suur meeskond. Projekteerisid arhitektuuribüroo ÖÖ-ÖÖ arhitektid Ülo-Tarmo ja Lembit-Kaur Stöör ning Silver Liiberg ja sisearhitekt Mari-Liis Süld. Konstruktori- ja inseneritöö tegid Estkonsult OÜ insenerid Heiki Meos ja Andres Käes. Kogu hoone betoonivalu realiseeris firma OÜ PR Betoon, eesotsas juhi ja meistri Peep Roosmanniga. Raketis PERI AS, betoonikosmeetika Grest OÜ. Pikka ehitusprojekti juhtis peatöövõtjana Urmas Kaasik (Mõttegrupp OÜ).

Peaauhinna pälvinud eramu Tallinnas Purje tänaval paistab eriti silma väga heade arhitektuuri- ja insenerkonstruktorlike lahenduste, samuti ka äärmiselt kõrge ehituskvaliteedi ning kogu meeskonna väga hea koostöö poolest. Žürii rõhutas, et on näha, et kõik projekti osapooled armastavad betooni. Selle eramu lahendus toob esile betoonist ehitamise kõik võimalikud plussid. Ja peale loojate rahulolu ning linlastele pakutava silmailu on sellel eramajal ka märgiline roll tellija jaoks – selle, aastaid väldanud tööga sai realiseeritud ka tema pea eluaegne unistus: omada ja elada 100% betoonist valmistatud majas.

Lihtsana tunduva joonega maja teeb insenerlikus mõttes eriliseks lahendus, kus kahekorruselise maja kogu teine korrus on n-ö riputatud katuslae külge. Katuslagi omakorda toetub hoovipoolses küljes profiilterasest postidele, mis täidavad ühtlasi ka klaasfassaadi kandefunktsiooni. Riputamise põhjus peitub esimeses korruses, kus pea puuduvad kandeseinad, ruum on avar ja valgusküllane.

Puhta pinnaga betoonivalu tehti sihiga, et seda poleks vaja hiljem töödelda, kõik vuugikohad korrustel jooksevad kokku, kõik valamise tõmbiaugud on aga tehtud nii täpselt ühel joonel, et enne nende sulgemist oli võimalik nende kaudu vaadata läbi kogu hoone. Lisaks rakendati ka uuenduslike Jaapani materjalidega betoonikosmeetikat, millega kaotati ka pisimadki defektid.