Kuskil on alati järgmine suur asi…

Kuskil on alati „järgmine suur asi“, aga väga raske on ära tunda, kas see ikkagi on suur või ei ole. Meta ehk Facebooki emafirma oli mõnda aega omadega miinuses, kuna panustas miljardeid dollareid virtuaalreaalsuse arendamisesse. Zuckerberg oli kindel, et järgmine suur samm Facebookist edasi on Metaverse, virtuaalne universum, kus me kõik hakkame aega veetma. Nüüdseks aga Meta enam virtuaalreaalsusest ei räägi ja nende miinusest on saanud taas pluss.

See on hea näide sellest, kui kallis võib olla uue tehnoloogia katsetamine ja pidev eksperimenteerimine. Eriti kui see läbi põrub – siis pole peale raisatud ressursi suurt midagi ette näidata. Samas on katsetamine ja proovimine oluline, et edasi liikuda ja konkurentsis püsida.

Sellised suurfirmad nagu Meta saavad endale lubada pealtnäha absurdse tasemeni küündivat katsetamist, aga nende jaoks, kel aastakäive ei ulatu kümnetesse ja sadadesse miljarditesse, peab kuskil olema mõistlikkuse piir ning mingigi visioon eksperimenteerimise lõpptulemusest. Täpselt nagu mängis Meta VR-maailmas, katsetavad paljud ettevõtted praegu tehisintellektiga – mõni päris edukalt, mõni lihtsalt seepärast, et see on moes.

Need ettevõtted, kes teavad, millega riskivad ja mille poole püüdlevad, suudavad ilmselt ka põrunud eksperimentidest midagi õppida ja eksimuse lõpuks millekski kasulikuks muuta. Need firmad, kes loobivad pelgalt ilmajäämishirmu tõttu raha tuulde, riskivad sellega, et kaotavad kõik. Vahe ühe ja teise äärmuse vahel on selge plaan ja reaalne riskitaju. Ning ka tegelik probleem, mida üritatakse lahendada.

Sageli piisab haamrist, isegi kui akutrell on käepärast

Iga uue tehnoloogiaga silmitsi seistes võiks ettevõtte lähtekohaks ikka olla see, miks ta soovib midagi muuta. Kuigi AI võib tunduda äge ja põnev, siis selle mõistlikuks rakendamiseks peaks kuskil olema mingi reaalne probleem, mida uue tehnoloogia abil üritatakse lahendada. Lihtsalt rakendamise pärast ei tasu küll midagi rakendada. Testida küll võib, aga igal testil peaks olema mõõdikud ja eesmärgid. Tehnoloogilisi lahendusi kõiksugu probleemide lahendamiseks on mustmiljon, kuid see ei tähenda, et nad kõik oleks iga ettevõtte jaoks kasulikud. Oluline on mõista, mida päriselt taotletakse. Ja see kehtib kõigi uute asjade puhul, mitte ainult AI-ga.

Akutrell on kasulik küll, aga kui konkreetse töö jaoks sobivad naelad paremini, siis ei tasu haamrit karta. Kui aga praegustest tööriistadest ja lähenemisviisist enam eesmärkideni jõudmiseks ei piisa, ongi mõistlik vaadata millegi uue poole. Mõnikord on sobivaks lahenduseks suurem haamer, teinekord aga nutikas kruvimisrobot. Oluline on teha analüüs ning paika panna, miks ja kuidas midagi tehakse.

Vahel tuleb ekspertide kaasamisele lisaks usaldada ka kõhutunnet

Kui sukelduda liialt tihti ja kiiresti uutesse ja ägedatesse asjadesse, lihtsalt selleks, et seda teha, on oht end nurka mängida – lisaks meeletule kulule ajad sedasi segadusse nii ennast kui ka töötajad ja kliendid. Uue tehnoloogia sisseseadmisel tasuks seetõttu alustada väikeselt ning kõigepealt testida ja katsetada ehk läheneda teaduslikult. Sõnastada eesmärk, oodatud tulemused ja mingi ajaraam.

Samuti kuulub siia protsessiriskide kaardistamine, näiteks kas uus ja põnev tehnoloogia või trend võib kahe aasta pärast ära kaduda ja  kas see on risk, millega suudetakse toime tulla? Lõpuni kindel ei saa küll uute asjade puhul olla ning mingi piirini on ka risk õigustatud, kuid valik peaks olema läbimõeldud ja kaalutletud. Päris huupi tulistada ei tasu või kui siiski tulistada, on hea vähemalt mõista, millised on potentsiaalsed kaotused.

Õige lahenduse äratundmine ongi raske. Selleks et ennast kindlalt tunda, tasub kaasata eksperte, aga samas kuulata ka kõhutunnet. Kõik sõltub muidugi lõpuks sellest, mis probleemi lahendama minnakse ja kuhu tahetakse välja jõuda. Uudse lähenemise kasutusele võtmine on oluline, aga see ei saa ohtu seada kõike seda, mis seni on tehtud.