Eero Janson: selleks et kõik jõuaksid muudatustega kaasa tulla, peab natuke ise pidurit tõmbama

25 aastat on möödunud ajast, mil Eestist kui abisaajast sai abiandja. Veerand sajandit on märgiline periood, terve põlvkond on vahetunud. „See viis, kuidas tänapäeval humanitaarabi antakse ja mõtestatakse, on hoopis teistsugune kui möödunud sajandil,” ütleb Janson. Tal on ka isiklik kogemus, kuna sündis üleminekuajal ja kasvas 90. aastate keerulistes oludes. „Mäletan ühte koledat halli jopet, mis jõudis siia Rootsist või Kanadast humanitaarabina. See lõhnas ebameeldivalt isegi pärast seda, kui oli õues pikalt tuuldunud. Paljudel meie inimestel on sarnaseid mälestusi… Ka sellest tundest, et tegelikult ei olnud see kõik väga väärikas.” 

Nüüd on humanitaarabi pigem raha- ja teenuspõhine – nii saab inimesi tulemuslikumalt ja väärikamalt aidata, kui kasutatud riideid üle ilma saata. „Meid kui eelkõige rahapõhist abi andvat organisatsiooni ongi juhtinud just väärikuse põhimõte. Esemeid jagame vaid neis piirkondades, kus inimestel ei ole võimalik eluks vajalikku ise osta, sest poed ega pangad ei tööta. Ameerika filosoofil John Rawlsil on mõttemäng teadmatuse loorist, mille võiks siia konteksti üle tuua: me peaksime abi andma selliselt, nagu tahaksime seda saada, kui oleksime ise abivajaja olukorras. See sunnib meid rohkem mõtlema märksõnadele nagu väärikus ja vajaduspõhisus.”

Laiali pillutatud  

Eesti Pagulasabi on asutatud 2000. aastal, mis tähendab, et see on peaaegu sama vana kui Eesti roll humanitaarabi andjana. Organisatsioon oli alguses väga väike Eesti MTÜ, mis toimetas nõnda 10–15 aastat. „Minul täitus Pagulasabis aprillis 11 aastat, nii et olen selle arengut ise pikalt pealt näinud ja juhtinud. Kui 2021. aastal oli meie käive üle miljoni euro, siis aasta hiljem oli see juba üle 20 miljoni euro. Praegu jätkame samal kursil ja töötajate arv on tõusnud üle 100. Ja kuigi see võib nii tunduda, ei ole tegelikult meie kasv seotud üksnes Ukrainaga – tegutseme täna kokku kuues riigis, sh Eestis.”

Janson toob välja, et rahvusvahelise humanitaarabi organisatsiooni juhtimises tuleb ette mitmeid katsumusi. „Humanitaarabi on erakordselt tehniline valdkond, kus on ranged reeglid ja standardid, koordinatsioonimehhanismid ja aruandluskohustus. Alati peab lähtuma inimeste tegelikest vajadustest ning kõik peab aset leidma kriisiolukorras, olgu selleks sõda või looduskatastroof. Seejuures on Pagulasabi töötajad mitmesse ilmakaarde laiali pillutatud: Eestis on kaks kontorit, Ukrainas kolm, lisaks on kontorid Armeenias, Gruusias, Türgis ja Jordaanias. Lisaks töö igapäevasele koordineerimisele peame tagama oma töötajate turvalisuse, sest sõjaolukorras võib abiandjast kiiresti saada abivajaja.” 

Esimene suurem kasvuga seotud katsumus tekkis siis, kui organisatsiooni sisemine struktuur ei tulnud laienenud tegevuse ja suureneva rahastusega nii kiiresti kaasa kui vaja. „Me polnud valmis nii järsku uusi kohustusi ja suuremat eelarvet vastu võtma. Viisime 2022. aastal läbi sisemise struktuurireformi, millega muutsime nii juhtimist kui ka ülesehitust. Muidugi oli muudatusi keeruline sisse viia, sest igasugustel reformidel on vedurid, kes muudatusi eest veavad, ja vagunid, kes kiiresti kaasa tulevad, kuid on ka alalhoidlikumad pidurid, kes vajavad rohkem aega, et asja seedida ja omaks võtta,” selgitab Janson. Ent selleks, et kõik jõuaksid muutustega kaasa tulla, peab natuke ka ise pidurit tõmbama, nagu ta lisab. „Lõppude lõpuks on kriis meie jaoks igapäev. Humanitaarorganisatsioon peab olema igas olukorras tõhus ja toimepidev.”

Unikaalsed digisüsteemid tõmbavad rahvusvahelist tähelepanu 

Üks märksõna, mis Pagulasabi toimimist iseloomustab, on digitaalsus. Enne Pagulasabi töötas Janson kümme aastat programmeerijana, tänu millele sai ta luua just sellised digitaalsed tööriistad, mida organisatsioonil on vaja. „Tugirollid, alates finantsist ja hangetest kuni personalijuhtimiseni välja, vajavad pidevat planeerimist ja järelevalvet, ning digitaalsed tööriistad aitavad seda teha. Võtmesõnaks on olnud ka tõhusus – automatiseerime oma tegevusi nii palju kui võimalik, et vähendada tühja töö tegemist,” räägib Janson. Nõnda on võimalik üheksal kontoril ja 120 inimesel samas inforuumis olla, et teada, mida mis põhimõtetel ja kuidas teha.  

IT-süsteemid, mis on Eesti Pagulasabis loodud, on unikaalsed. „Meist suuremad organisatsioonid on üles näidanud huvi, kuidas me oma tööd teeme: kuidas me anname rahapõhist abi Ukrainas neis piirkondades, kuhu teised ei jõua. Me saame viia oma kuluefektiivset lähenemist ka teistesse riikidesse ja muuta üldist viisi, kuidas humanitaartööd tehakse. Meil on selles mõttes erilised ja juba testitud tööriistad, mis võimaldavad ka teistel organisatsioonidel ja teistes kriisikolletes efektiivsemalt humanitaarabi anda,” ütleb Janson. „Taoline humanitaarabi ja digitaalsuse kombinatsioon – mis võiks olla Eesti lipulaev – aitaks kogu humanitaarsektorit. 

Humanitaarabi kogemusi on Eestis veel vähe 

Eesti Pagulasabil on kuues riigis kohalike meeskondadega esindused. Need on registreeritud küll kui Eesti organisatsiooni välisesindused, aga mõnes mõttes tuleb neid juhtida kuue eraldiseisva organisatsioonina, sest seadusandlus ja kultuurikontekst erinevad riigiti. „Eesti humanitaarabitöö on olnud pikalt pigem partnerlusele üles ehitatud, mis tähendab, et sihtriigis leiti organisatsioon, kes tegutses seal sinu eest. Nüüd on meie mudel selline, et kohapeal tegutsevad meie enda organisatsiooni tiimid. Mul on organisatsiooni kujundamisel olnud võrdlemisi vabad käed, olen saanud ideid ja inspiratsiooni teistelt rahvusvahelistelt organisatsioonidelt, mille töökorraldust, struktuuri ja tegutsemise mudeleid ma tean. Olen võtnudki parimad palad ja jätnud kõrvale need, mis meile ei sobi. Teist sarnast organisatsiooni ei ole ja mul on hea meel, et oleme Eestis nende teadmiste ja kogemuste kandjad,” lisab ta. 

Eestis on väljaõppe saanud inimeste leidmine mõneti keeruline, sest siinne valdkonna pink on väga lühike. Janson on õppinud humanitaarabi kolmes ülikoolis: Ameerikas, Poolas ja Hollandis, ning oli esimene Eestis, kellel on humanitaarabi magistrikraad. „Eestis on eksperte väga vähe, mis tähendab, et vajalike rollide täitmine on paras proovikivi. Seetõttu on meie meeskond ka väga rahvusvaheline.” 

Ettevõtjate roll 

Lõpetuseks kutsub Janson Eesti ettevõtjaid üles kaasa aitama humanitaarabi valdkonna arengule: „Oleme alati koostöövalmis. Aastate vältel on meie suureks toetajaks olnud näiteks Bolt, Wise, LHV, Veriff jt. Aga nüüd on rohkem kui kunagi varem tähtis, millise panuse Eesti firmad humanitaarkriiside lahendamisse annavad, sest kriisid ei ole kahjuks kuhugi kadunud. Ukrainas käib meil näiteks eluasemete remondiprogramm, mille abil saame 12 000 euro eest korda teha kümme kodu, mis on sõjas kannatada saanud. Räägime üksjagu palju kriisidest ja sõdadest Ukrainas ja Gazas, teadvustades hoopis vähem kriise Afganistanis, Kongos, Jeemenis, Etioopias ja mujal. Saaksime tänu ettevõtjatele abiandjana enamate kriiside juures toeks olla. Ja see on omakorda võimalus Eesti lippu kaugemal ja kõrgemal hoida.”