Eestis võtavad paljud juhid ennast liiga tõsiselt

Millistes olukordades on juhil sobilik nalja teha ja millal mitte?

Tasub läbi mõelda, kes on nalja sihtmärk ja kuidas publik sellega suhestub. Kas võib juhtuda, et keegi on mõne nalja suhtes eriti tundlik, sest see puudutab teda või tema hirme? Nalja puhul kehtibki tihti n-ö emotsionaalse kauguse mõõdik. Mida kaugemal sa ühest või teisest teemast oled, seda naljakam see sinu jaoks on.

Olen näiteks teinud Suurbritannias Brexiti üle nalja ja tean, et see peab olema väga kaalutletud, kuna see puudutab neid. Nalja sobilikkust hinnates ei saa öelda, et seda tohib ja seda ei tohi. Huumor on alati mingi hetke peegeldus ja ei toimi ilma ümbritseva maailmata. Kõige üle võib nalja teha, kui oled läbi kaalunud riskid.

Töökontekstis näiteks ei tasu koondamiste ajal teha nalja, et näiteks „ei tea, kes nüüd teate saab“. Sellises kontekstis võib see mõjuda ähvarduse, mitte naljana ja siin tuleks arvestada, kas see võib tekitada meeskonnas ebakindlust. Tasuks olla empaatiline ja mõelda, kuidas nalja kuulajad selle vastu võtavad, kuidas see nende elu mõjutab. 

Lihtsaim viis mitte libastuda on enda üle nalja heita, kuid sellelgi on piir – pole vaja ennast ka lausa materdada. Nii et jällegi on kõik katsetamise, proovimise, libastumise ja mõõdukuse leidmise koht. 

Kuidas mõjutab huumor juhi efektiivsust ja meeskonna toimimist?

Mõju võib olla nii kasulik kui ka kahjulik. Esiteks ei tasu üle mõelda. Hea nali sobivas kohas toob inimesi kokku ja muudab lähedasemaks. Samas kui juht püüab olla igal hetkel naljakas, mõjub see ehk võõrastavalt. 

Naljal on tihti puändis peidus mingi võimudünaamika. Seda tasub meeles pidada. Kui nalja sihtmärk on ühine n-ö vastane, näiteks konkurent või teine firma; mõni asjade tegemise viis või harjumus, siis võib see olla väga värskendav. Tallinna ja Tartu ülikool on omavahel nalja tegemise kaudu palju lähedasemaks saanud.

Töökeskkonnas loob ja tugevdab hea nali tiimi. Hea nali võib ka luua suuremat erisust konkurentidega, mis võib samuti tiimitööks hea olla, kuid millega muidugi ei tasu ka liiale minna. Antagonism on naljas enamasti esimene tase. Muidugi on lihtne öelda, et keegi teine või miski muu on halvem või tögamist väärt. Aga sealt edasi naljatleda, eriti positiivselt, inimeste rõõmude, soovide ja unistustega on palju lahedam ja põnevam.

Mul oli üks kolleeg, kes juhtis kümneid inimesi ja kes oli igal koosolekul vaimukas ja samas väga timmitud teatud kohtades. Aga on olnud ka ülemusi, kes on püüdnud iga koosolekul tekkinud probleemi huumoriga lahjendada – see ei ole meeldiv. Kui asi on töötaja jaoks tõsine, siis pisendav nali süvendab probleemi. 

Näiteks koosolekul pulli tegemine kukub paljudel inimestel läbi, sest nad ei mõtle läbi, kes ja kui palju kõnealust teemat tõsiselt võtab. Nalja abil saab ka tunnustada ja kiita, ei pea vaid tögama. Ehk siis selleks, et nali parandaks suhtlust ja suurendaks usaldust, tuleb nalja teha empaatiliselt.

Kuidas leida tasakaal professionaalsuse ja huumori vahel?

Need ei peagi olema vastandid! Koomikuna laval sünnib parim nali ka siis, kui materjal on nii selge, et aju suudab vabalt improviseerida. Usun, et kui juhil on teemad teada ja läbi mõeldud, saab sellel ka professionaalseid ja läbimõeldud nalju teha… Ja ma naudin Eesti tippjuhtide intervjuude lugemist, sest nad viskavad neis vahel väga head nalja. 

Kuidas aitab huumor konfliktide lahendamisel või pingeliste olukordade leevendamisel?

Konflikti puhul on suurim probleem see, et ollakse mingis raamis kinni. Huumor võimaldab panna asju teise perspektiivi. Puändi definitsioon ongi ootamatu lahenduskäik. Kuna huumor on nagu silmapete või mustkunst, mis viib meid justkui mingile teerajale ja kõige lõpus teeb ootamatu vasakpöörde, siis töökeskkonnas ilmselt ongi huumor väga hea töövahend, et laiendada seda raamistikku, milles mõelda ja lahendusi otsida. Tegelikult on paljud ajurünnaku võtted väga sarnased selles mõttes, et panevad otsima ootamatuid lahendusi. 

Milline on Eesti juhtide huumorimeel?

Eestis võtavad paljud juhid ennast liiga tõsiselt. Mingist hetkest tabab aga neidki mingi vabanemine, mida on intervjuudes tajuda. Kõige lõbusamad on mu meelest muidugi endised parteijuhid, kes pärast ameti maha panemist on kohe palju vaimukamad. Mul on tunne, et see on kuidagi seotud enesekindlusega, mis puudutab nende teemat. Kui sa ikka oled mingit asja aastaid ajanud ja tunned iga nurka oma valdkonnas, siis teed ka head nalja.

Nimeta mõni hea juht, kes on silma jäänud ka oma hea huumorimeele poolest?

Jürgen Ligi on alati ootamatu ja võib öelda, et talle on ka palju lubatud. Stiililise vastandina on samamoodi vaimukas Riina Sikkut, kes teeb nalju surmtõsiselt ehk pokkerinäoga. Mulle väga meeldib, kui inimesed teavad oma teemat ja oskavad selle raames nalja visata. Näiteks Jüri Piheli intervjuud on alati nauditavad ja humoorikad, Kai Realo lõõbib intervjuudes lõbusalt… Selline huumori kasutamine näitab ka seda, et nad naudivad antud olukorda või arutelu.