Esper Linnamägi – mõju tunnetamine muudab töö tähenduslikuks

Eesti Filharmoonia Kammerkoor (EFK) tegutseb professionaalsena aastast 1981, Esper liitus sellega 1997. aastal muusikaakadeemias (EMTA) klassikalist laulu õppides. Ta on kooriga seotud tänaseni, kuigi tegi vahepeal väikse kõrvalepõike RAM-i ning vahetas kammerkoori laulja ja produtsendi rolli 2011. aastal tegevjuhi ameti vastu. EFK meeskonnas on kokku 35 täiskohaga töötajat.

Lisaks klassikalise laulule on Esper õppinud kultuurijuhtimisega seonduvat nii USA-s kui ka EMTA-s (magistrikraad kultuurikorralduses). Lisaks on tal taskus Tallinna Tehnikaülikooli magistrikraad digitaalsete muutuste juhtimisest ettevõttes.

Miks klassikaline laul?

Pärast Tartu 7. Keskkooli lõpetamist lebas ühel kaalukausil juura ja teisel laulmine. Ma ei kahetse oma valikuid, sest klassikalise muusika valdkonnas on EFK maailma tipus, vaatad sa teda Berliinist, Washingtonist, Sydneyst või kust iganes.

Ma ei tea, kas tinglikult on tulevikus esil näiteks Bolt ja Wise, aga nii nagu on püsinud Mozart, Haydn ja Beethoven, jäävad ka Pärt, Tormis, Kreek, Tüür, Kõrvits jt. Me käime turneedel, salvestame ja meid märgatakse. Eestil pole erilist sõjalist- ega majanduslikku võimsust, küll aga on kultuuriline võimsus.

Praegu on töölaual 2025. aasta teine pool, mil Arvo Pärt saab 90-aastaseks ja Veljo Tormisel on 95. sünniaastapäev. EFK on nende muusika üks põhilisi salvestajaid. Nüüd tulebki kokku sobitada turneed ja koostöö, mis on üks paras logistiline pusle.

Kogu minu teekond õpingutest praeguseni on olnud privileeg töö mõttes ning andnud mulle võimaluse palju maailma näha.

Olete olnud tegevjuht kolme peadirigendi, Daniel Reussi, Kaspars Putniņši ja Tõnu Kaljuste ajal. Kuidas ja kas see on mõjutanud teie tööd?

Tegelikult on vahe suur. Muusikal on oma keel, aga muusiku taga on keskkond, kust dirigent tuleb kultuuriliselt, hariduslikult jne. Reuss, Putninš ja Kaljuste on täiesti erinevad natuurid oma ootuste ja repertuaarivalikutega, mis on aga olnud rikastav EFK-le.

Kui koori ees on eesti dirigent, siis näiteks Pärt ja Tormis mõjuvad väga ehedalt. Kui eesti muusikat juhatavad teisest rahvusest dirigendid, siis kvaliteet on kindlasti väga hea, aga interpreteeringu sügavuselt jääb võib-olla selle muusika tajumine veidi väiksemaks. Miks me oleme eestlased ja lätlased ning leedulased – me oleme omal maal kasvanud, me tajume oma kultuurijuurikat keele ja hariduse kaudu. Erinevused interpreteeringus tulevad sisse just sellelt pinnalt.

Teeme üle maailma koostööd väga paljude dirigentidega, kel kõigil on oma nägu ja muusika interpreteerimise viis. Sealt tuleb omakorda rikkus, kus eri maadest pärit muusikud loovad muusikat sümbioosis, andes uue kvaliteedi edasi publikule ja salvestistele.

Mis teile EFK juhtimise juures kõige rohkem rõõmu teeb?

Siin on märksõnaks mõju. Inimesed ju tahavad näha, et nende tegevusel oleks mõju või tähendus. EFK on klassikalise muusika tipus olev organisatsioon ja see on põhjus, miks ma pole tahtnud väga ära minna.  

Ma näen, et meie kontsertidel ja salvestustel on tähendus rahvusvahelisel skaalal. Igal eesti kultuuri tutvustaval live-kontserdil välismaal on oma mõõde ja see on nii-öelda päästik, mis hoiab motivatsiooni hoolimata sellest, et kõik pole kaugeltki mesi ning väljakutseid jagub.  

Minu ette satub iga päeva mõnigi proovikivi, aga kui näen lõpptulemusena rahulolevat publikut ja seda, et EFK plaate striimitakse ning pannakse tähele, siis on sellel tegevusel väga suur mõju.

Kas olete juhina nende aastate jooksul ka muutunud?

Võib-olla on nahk veidi paksemaks muutunud ja ma ei erutu enam kõigi inimlike asjade peale.

Inimesed on igal pool inimesed, aga selleks, et luua kunsti, on vaja võib-olla natukene tundlikumat loomust ja rohkem emotsioone. Samas võib sellest tundlikkusest ja emotsionaalsusest tekkida juhi töös pingelisemaid hetki. Aga juht ju eeldatavasti areneb ning mingil hetkel oskad olla veidi ettevaatlikum, suudad vältida konflikte ning kasutad eesmärgini jõudmiseks paremat strateegiat.

See on väga rikastav, et me töötame nii paljude muusikutega üle kogu maailma, kuid selleks, et sündmus saaks teoks, tuleb asjaajamises olla hästi paindlik. Koroona ajal suhtlesime enamasti veebi vahendusel, aga arvutiekraan ei asenda ühes ruumis viibimist ega vahetut suhtlust. Minu kui juhi töös on olulised isiklikud kohtumised, sest need viivad edasi järgmise koostööni.

EFK on saanud kaks Grammyt, lisaks arvukaid nominatsioone. Kuidas saavutada edu välismaal?

Sellele ei ole ühest vastust. Aga kui sul on annet ja sa musitseerid sisemise kirega ning kui niisugustest inimestest pannakse kokku meeskond, kes on tihedalt seotud meie oma geograafilisest asupaigast pärit heliloominguga, siis võib-olla tekib midagi, mida teistel ei ole.

Peamine on aga ikkagi kvaliteet. Seda hoiame kõrgel iga kahe aasta järel toimuva atesteerimisega ja kui koosseisus on toimunud vahetusi, siis üksnes kvaliteedi hoidmise nimel.

On teil juhina mingeid kindlaid eesmärke, mida olete seadnud nii kollektiivile kui ka endale?

Minu motoks on olla koostööpartneritega valdkonnaüleselt paindlik ja lähtuda kontekstist. Mis puudutab aga koori, siis ongi eesmärk hoida kvaliteeti. Lisaks on oluline, et praegusel turbulentsel ajal püsiks organisatsioon heas toonuses, nii et ühel hetkel ja tipus olles on see võimalik anda üle järgmisele tegijale.

Kas teil on ka mentor, kellega mõtteid põrgatada või nõu pidada?

Mul on õnneks olemas kaks inimest – saan nendelt kui professionaalidelt alati nõu küsida ja neile ka oma kahtlusi väljendada, nende kaudu peegeldada. Arvan, et nende inimeste olemasolu on hästi vajalik. Nimed jätaksin aga pigem enda teada.

Kas oskate delegeerida ka või teete kõik ise ära?

See on minu jaoks üks raskemaid teemasid, aga olen aja jooksul õppinud seda kindlasti rohkem tegema. Küsimus on muidugi ka piirides, et ei kaoks enda käekiri. Kultuurivaldkonnas mõjub jutt töö- ja puhkeajast pisut kummalisena, kuna meil ei ole traditsioonilises mõttes laupäeva-pühapäeva. Ka kontserdid toimuvad pigem õhtul, aga vaatamata sellele alustab management taas tööasjadegahommikul. Meie puhul on töönädala pikkus väga suhteline ja teinekord võib minna nädalaid või koguni kuid ilma korraliku puhkepäevata. Kui sa ei suuda seda n-ö rongi hallata, võid läbi põleda. Olen vahel ise ka tundnud, et asju on korraga liiga palju käes, aga küllap olen siis osanud õigel hetkel tagasi tõmmata ning rohkem delegeerida.

On teil mõni hobi või harrastus, mis aitab tööteemadest eemalduda?

Esmalt sportimine jõusaalis väga hea treeneri juhendamisel. Suviti olen oma aias, liigun väljas ja siis väga ei kutsu kinnisesse ruumi sportima. Oktoobrist edasi tuleb meie kliimas aga füüsise eest hoolt kanda pigem siseruumis trenni tehes. Kusjuures treenerit võin pidada kolmandaks hästi oluliseks inimeseks, kes annab nõu ja samas kraadib kõrvalt ka minu vaimset seisundit.   

Teiseks huvitab mind kõik Hispaaniaga seonduv. Õpin keelt ja üritan seal tihti käia, lisaks seovad mind selle maaga perekondlikud sidemed. Loodan väga, et mul õnnestub hispaania keel pensionile minekuks selgeks saada.

Kontserte on minu elus palju, teatrisse ma kahjuks palju ei satu. Küll aga meeldib mulle kuulata igasugust muusikat ja kui seda tehakse kire ning südamega, on see väga nauditav. Minu listis on palju räppareid, keda kuulan eriti siis, kui olen suhtlemisest väga väsinud. See vägi, mis tuleb heade räpparite teksti kaudu, haarab kaasa ja maandab emotsioone.

Mil moel on seotud kammerkoor ja innovatsioon? Kas paberile trükitud noodid on üldse kasutuses?

Meie neid enam ei kasuta, läksime juba kolm aastat tagasi täielikult üle digitaalsele noodilugemisele. Kõigil lauljatel on iPadid, kasutame Eesti startup’i Scoremusicu äppi, mille loojaks on ERSO viiulimängija Kristjan Nõlvak.

Selle tarkvara teeb muu hulgas innovaatiliseks dirigendile loodud võimaluslisada orkestrile või koorile mõeldud märkused enne proove ja jooksvalt, mis kuvatakse siis iga muusiku seadmesse. Nii on tööprotsess tunduvalt efektiivsem, sest igasuguste paranduste tegemiseks kuluvat aega saab väga palju kokku hoida. Suurepärane töövahend!

Olete koori tegemistega väga hõivatud, aga teie ellu mahub veel ka koolitajatöö? Kuidas te selleni jõudsite?

Ma ei ole väga aktiivne koolitaja, aga see jõudis minuni pärast Fontese coach’imis-programmi läbimist. Tänavuse „Kultuuriliidri“ programmi avamine oli minu jaoks suur võimalus, tegelesin materjalidega mitu kuud. See paneb sind kui koolitajat kõvasti tööd tegema, kuna pead end sundima uusi asju õppima, lugema ja uusi teadmisi omandama.

Lisaks oli suur roll Visionest Institute’i „Dünaamilise juhtimise meistriklassil“, kuhu kutsus mind Anu-Mall Naarits, Visionest Institute’i tegevjuht. Väga põnev kogemus ja hea võimalus uute inimeste tundmaõppimiseks ning sidemete loomiseks. Koolituse kokkupanek eeldas taas väga mahuka materjali läbitöötamist. See on ka praegu Visionesti programmis ja ma lubanud järgmisel kevadel ka koolitada.

Mis koolitamise juures rõõmu teeb?

Eneseareng – sa näed, kuidas oled väga lühikese aja jooksul palju õppinud. Lisaks teeb rõõmsaks, et sinu edastatud teave ja materjal läheb inimestele korda ja tekib niisugune tore sünergia. Oled küll hetkeks tühjaks pigistatud sidrun, aga uus energia voolab sinusse väga kiiresti tagasi. Paralleeli saab tuua jõusaalis käimisega, kust lahkud ju higikollina, aga uue hooga. Minul näiteks on see tava, et püüan enne rasket koosolekut või vestlusi jõusaalist läbi käia, sest see maandab pinged ja võtab närvi ära. See pole kindlasti uudis, aga enda füüsisega tuleb tõesti tegeleda, siis suudad paremini ka vaimselt toimetada.

Kuidas saab valdavalt negatiivsete tele- ja raadiouudiste valguses hoida EFK-i tiimis positiivsust?

Üldiselt on vist ikka vaja rohkem huumorit ümbritsevale vaatamisel. See ehk ennetab natuke negatiivsusega kaasnevat väsimust, aidates toonust üleval hoida. Ma proovin seda mõttelaadi endas arendada, siis on ka tiimiga ja tiimis kergem. Kultuurivallas nagu mujalgi on väljakutseid omajagu ja suunurgad võivad alla liikuda, kui me räägime hakkamasaamisest. Tuleb vähemalt proovida nii ennast kui ka teisi pisut vähem tõsiselt võtta ning ümberringi helgemaid värve näha.