Kumu kunstimuuseumi juht Kadi Polli: püüan mitte muutuda bürokraadiks, vaid leida ka loovuseks aega

Olite 13 aastast EKM-i Kadrioru kunstimuuseumi direktor, oktoobrist 2016 aga Kumu kunstimuuseumi direktor. Kui suur on meeskond, mida juhite?

KUMU n-ö sisu-meeskond on 20–25 inimest, nende hulgas on kuraatorid, koordinaatorid, minu assistent ja kindlasti ka haridusosakond. Kui lisada saalides töötavad prouad, keda on 40, on kogu meeskond oluliselt suurem.

Mis Teile oma töös rõõmu teeb?

Mulle meeldib väga töö muuseumis, töö kuraatorina. Mu tütar on sellises vanuses, kus valib, mida õppima minna. Tema käest kuulsin, et Eesti inimesel on keskmiselt neli karjääripööret. Jäin mõtlema, et kuidas on nii juhtunud, et mul ei olegi selliseid pöördeid?

Võib-olla on põhjuseks ühest küljest see, et töö pakub nii palju erinevaid võimalusi ja loovaid hetki, kuhu mahub sisuline uurimine, pikk ettevalmistustöö ja kureerimine ning lõpuks huvitava energiaga ja hästi intensiivne paarinädalane periood enne näituse avamist, mil kõik tööd, mõtted, värvid ja tekstid ruumis „kokku jooksevad“.

Teisest küljest on aga palju kirjutamist ja esinemisi ning ka muuseumi juhtimist. Võib-olla iga töö ei ole sel erialal nii mitmeplaaniline, aga mul on see õnneks niiviisi juhtunud. Minu jaoks on hästi oluline, et saaksin ise kirjutada ja näitusi teha ega muutuks ainult bürokraadiks, kes loob teistele võimaluse sisulist tööd teha, sest siis ei kao ka motivatsioon.

Kas Teil jätkub veel aega pühenduda teadusele, kirjutada publikatsioone või pidada loenguid?

Olen pikalt lugenud loenguid kunstiakadeemias (EKA). Arvan, et on hästi tähtis, et sa tunned oma valdkonda ja oled kursis, kes õpivad kunstiteadust ja mis teemadega nad tegelevad. Kas need inimesed võiks meile tööle tulla? Olen just selles osas püüdnud EKA-ga kontakti hoida.

Minu töö juurde kuulub ka teadus, sest sa lihtsalt ei tee publikule meelepäraseid näitusi, vaid need näitused on väga sisulised ja pikalt ette planeeritud, mis ilma teatava teadustaustata oleks väga raske.

Meie näituste teemad nii-öelda jätkuvad. Vaatame, kuidas näitused omavahel kokku kõlavad, miks me väärtustame mingit teemat või leiame, et seda tuleb Eestis mitme näituse kaudu just praegu näidata, kuni selleni välja, et tegelen 18.-19. sajandi baltisaksa kunstiga. Lisaks püüan kirjutada, ettekannetel osaleda. Loomulikult on see topelttöö, aga see on mulle oluline. Ajal, mil kaitsesin oma doktoritööd, olin tegelikult juba KUMU-s ametis. Olen hoidnud paralleelset isiklikku teadustööd alati aktiivsena.

Teeme aastas umbes 12 näitust, mis on väga tihe programm, pluss kõik publikuüritused, haridusprogrammid, juhtimist on hästi palju. Mul on olnud võimalus kureerida ja teha teatud asju oma isiklike projektidena või siis olla ise kuraator.

Kuidas KUMU-l praegu läheb?

Ma ei tohiks vist praegu kiita, aga aastal 2026 tähistame KUMU 20. sünnipäeva. KUMU avas uksed 2006, mil sündis ka publikurekord, mis ongi uute muuseumite puhul nii, kuna kõik on uudne ja põnev. Mulle näib, et pärast seda tegeleti aastaid iseenda otsimisega. Muuseumi kümnes sünnipäev oli pigem sihitud sellele, kuidas muuseum uuesti pildile tuua ja visuaalselt hästi nähtavaks teha.

Nüüdseks on KUMU omale koha hästi välja võidelnud ja me ei pea sellega eraldi tegelema. Muuseumil on olnud head aastad. Tegelikult olid hästi head aastad, mil tähistati Eesti Vabariigi sajandat sünnipäeva – 2018 ja 2019, mil Eesti Kunstimuuseum sai 100.

Mulle tundub, et oleme COVID-ist üsna hästi välja tulnud, sest aastal 2023 saime taas kätte sama külastajate arvu, mis oli 2019. aastal. Praeguste väliste tegurite ehk keskkonnaärevuse, sõja ja kärbete tingimustes ei saa me paraku aga sihiks seada, et oleme alati paremad kui eelnenud aastal.

Usun, et KUMU on nähtav ja meie juures käiakse, kusjuures külastajate hulgas ei ole üksnes kunstnikke ja kunstiringkondade esindajaid, vaid palju noori, peresid, lapsi ja vanemaealisi. Oluline, et iga inimene tunneks, et see muuseum on talle või et meie kunstiprogrammid on ka tema jaoks.

Mõtlesime, et KUMU 20 slõuganiks võiks saada see, et iga inimene ütleks, et: „mina käin KUMU-s“.

Oleme lisaks kohapealsele programmile tegelenud hästi teadlikult sellega, et saaksime teha Eesti kunsti suuri näitusi väljapool Eesti kunstimuuseumi või väljaspool Eestit. Mitmed sellised suured projektid on aga näiteks eelarve kärpimise tõttu löögi all.

Välisprojektid on just sellised, mida oleme strateegiliselt läbi mõelnud ja aastaid ette valmistanud, kusjuures nüüd hakkab kätte jõudma aeg, kui need peaks teostuma, aga rahaga on kitsas. Kärpeid ei tehta üksnes Eestis, vaid keerulised ajad on ka paljudes teistes Euroopa riikides.

Aga koos Dresdeni muuseumiga Arvo Pärdi 90. sünnipäeva tähistamine? Kas see on ikka kindel?

Iga päev teeme selle nimel tööd ja avamiskuupäev 7. mai 2025 Dresdenis on väga täpselt paigas. Loodame, et ka meie president teeb samal ajal visiidi Saksamaale ning lisaks on aja broneerinud Vox Clamantis.

Näitus „Spiegel im Spiegel. Estnische und Deutsche Kunst von Lucas Cranach bis Arvo Pärt“ (Peegel peeglis. Eesti ja Saksa kunst Lucas Cranachist Arvo Pärdini) on huvilistele avatud Dresdenis 8. maist kuni 31. augustini 2025 ja KUMU-s 25. oktoobrist 2025 kuni 15. maini 2026.

Kui peaksite ennast juhina kirjeldama, siis milline juht Te olete?

Juhtimine ei ole minu jaoks eraldi eesmärgiks, kusjuures vahepeal isegi tunnen, et võib-olla oodatakse juhtimist rohkem. Tahaksin olla võimalikult arutlev ja kaasav, n-ö spetsialistist juht, kellel on erialast kaalu. Olen püüdnud elu jooksul õppida balansi säilitamist, sest ühtpidi sa juhina paratamatult otsustad ja vastutad, teisalt jällegi on minu jaoks hästi oluline teada ja ühiselt mõtestada, mida ja miks me teeme. Kui hindad oma kolleege ja sead nendega koos sisulised eesmärgid, siis ei pea iga korralduslikku sammu mikromanageerima. 

Kas kipute kõik ise ära tegema või oskate ka delegeerida?

Olen töötanud juhina päris pikalt ja seega õppinud delegeerima. Võib-olla teen seda just igapäevases administratiivses juhtimises isegi liiga palju. Just jooksvaid bürokraatlikke ülesandeid kipun üsna meelsasti ja võib-olla ka aastatega järjest oskuslikumalt laiali jagama.

Sisuteemade ja programmi planeerimisega tegelen seevastu täie kirega. Pigem pean seal meeles pidama, et kõike ei jõua – ei mina ise ega KUMU. Olulised juhtimisotsused ja personali puudutavad otsused tuleb loomulikult ikka endal langetada.

Kas Teil on olemas mentor või usaldusisik, kellega saate nõu pidada?

Meil on selline kolmik, kellega õppisime koos ja kellega oleme väga lähedased – mul on kursusekaaslasest sõbrannad Mariann Raisma, kes juhib Tartu Ülikooli muuseumi ja Hilkka Hiiop, kes on EKAs-dekaan. Õppisime alates esimesest kursusest koos kunstiajalugu, hiljem läksid karjäärid veidi teistsugustesse suundadesse, kuid kindlasti peegeldame teemasid omavahel.

Lisaks olen loomulikult väga heades töösuhetes Eesti Kunstimuuseumi peadirektori Sirje Helmega, kellega peame tuumakaid arutelusid mitte ainult igapäevase muuseumitöö, vaid ka kunstivaldkonna oleviku ja tuleviku üle.

Tavaliselt küsitakse juhilt, et millega ta praegu konkreetselt tegeleb. Mis on Teie töölaual?

Alati on teemaks personaliküsimused ja meeskonna kooshoidmine. Meil on ülekaalukalt naiste kollektiiv, kusjuures väga paljud on n-ö parimas eas ehk saavad lapsi. Lapsed on puhas rõõm, aga juhina pean vaatama, kes asendab keda ja millisele kohale tuleb välja kuulutada avalik konkurss. Eestis on teatud kohtadel ja teatud erialal pink väga lühike.

Inimestega tegelemist on palju, töö on järjest intensiivsem, peab tegelema stressi ja ärevusega.

Aga kuidas hoiate oma kollektiivis head töist õhkkonda?

Kumu meeskonnas on päris palju inimesi, nii et kasvõi arenguvestlused on olulised, kuna kõigini muidu igapäevaselt ei jõua. Samas oleme n-ö ansamblina väga lähedased ja püüame erinevate projektide lisarahastuste abil käia koos ka kunstisündmustel KUMU-st väljapool, olgu siis Eestis, Lätis, Leedus ja Soomes, Veneetsia biennaalil või mujal.

Kas praegune koondamiste laine on kuidagi ka KUMU puudutanud?

Meid on keerulised ajad puudutanud pigem nii, et oleme vähendanud lepinguliste töötajate arvu, otseste koondamisteni pole õnneks pidanud minema. Kasutame sageli näituste puhul kuraatorite, kirjutajate või kujundajatena inimesi, kes ei tööta täiskohaga KUMU-s. Kuna saame väljastpoolt vähem inimesi tööle võtta, kaasneb sellega paratamatult omainimeste töökoormuse suurenemine.

Kuidas Te end kui juhti hoiate, kuidas oma tervist hoiate?

Mul on tunne, et kui teed tööd, mis sulle meeldib, siis see ei lähe kuidagi tasakaalust välja. Minu puhul aitab ilmselt töö vaheldusrikas iseloom. Näiteks kui olen pidanud pikalt tegelema mingite personaliteemadega või uue aasta eelarve kirjutamisega ja seejärel saan esineda toredal ajaloolaste seminaril Rakveres, võrrelda 19. sajandist pärit fotosid ja uurida neil kujutatut. Sellised asjad annavadki tööle mitmekesisuse, värskendavad.

Meie töös on palju reisimist, arvukalt huvitavaid uusi inimesi ja rohkesti reisidelt saadud kunstielamusi. Tempo on kiire, väljakutseid palju ning rutiinist on asi kaugel. See, mis meie erialal juhtub, on entusiastlik läbipõlemine – sa võtad liiga palju ette, kuna kõik tundub väga oluline, loominguliselt huvipakkuv ja sa ei raatsi millestki loobuda. Kui sageli on rutiin see, mis inimesi kulutab, siis meie töö ei ole kaugeltki üheülbaline. Ühesõnaga, minu töö on minu elustiil.

Millised on juhi tõsisemad proovikivid kultuurivaldkonnas?

See on üldine ärevusfoon. Ühtepidi oled teinud suuri plaane ja väga palju head tööd ning pannud kogu meeskonna uskuma, et saame uhkeid rahvusvahelisi asju teha. Meie valdkonnas saavad projektid teoks ju alles kolme-nelja-viie aasta pärast, näiteks KUMU-s oleme paika pannud suuremad näitused, mis toimuvad aastal 2028.

Teistpidi jällegi mõjutavad meid välised tegurid, näiteks COVID-it ei osanud keegi oodata ja muidugi sõda Ukrainas. Meid ümbritsev keskkond on niivõrd ebakindel, eelarvekärped on vaid üks osa sellest suurest ebakindlusest.

Tegelikult tahaks, et keegi justkui kinnitaks, et elu püsib koos ja neid plaane saab teha. Suurte projektide puhul ei ole lihtne neist väljuda, sinna pandud ressursid nii töös kui rahas on väga suured ja teinekord võib pooleli jätmine tekitada rohkem kahju, kui lõpuni viimine.

Tänapäeval räägitakse palju tehisintellektist ja innovatsioonist. Kuidas KUMU-l sellega suhe on?

Tehisintellekti ehk AI-d kasutavad mitmed inimesed tööülesannete täitmisel ehk kirjatöös. Lisaks plaanime aastaks 2026 suurt AI-teemalist projekti, mis oleks KUMU20 sünnipäevasündmuste üks suurnäitusi. Tahaksime seal sisuliselt vaadata, kui palju tehisintellekt on mõjutanud kunsti, kuidas kunstnikud sellega suhestuvad ja milline siis ikkagi on AI tehtud kunst.

Osalete „Kultuuriliidri“ programmis. Millised ootused Teil seoses sellega on?

Olen pikalt seda tööd teinud, juhtinud ühte või teist muuseumi või üksust. Olen olnud ühel või teistsugusel peamiselt Eestist väljapool toimunud juhtimiskoolitusel või kursusel koos erinevate kultuurijuhtidega, aga ma ei ole sellist terviklikku kursust kunagi läbinud. Minu nn kraadid on kõik olnud seotud puhtalt kunstiajalooga, seega ei mingit majandust ega juurat. Mulle tundus, et tahaks vaadata, milliseid meetodeid ja nn tööriistu sealt juhtimisvallas saab. Kunstivaldkonnas ei ole juhtimiskoolitus võib-olla maailma kõige positiivsema varjundiga sõna, aga loodetavasti saan targemaks ja paremaks.