Arhitektuurikooli juht Kadri Klementi jagab ruumitarkust ja hindab nutikat huumorit

Kadri Klementi on südameasjaks võtnud ruumitarkuse jagamise noortele, sama oluliseks peab ta kunstiakadeemia magistrantide juhendamist.

Lisaks leiab ta aega kirjutamiseks, toimetamiseks ja hoiab silma peal haridusliku saatesarja „Arhitektuurime“ filmimisel.

Olete Arhitektuurikooli üks asutajatest ja 2023. aasta septembrist ka kooli juhataja. Milline on selle kooli missioon?  

Missioon on algusest, 2011. aastast peale olnud lai, hõlmates kogu ühiskonda. Meie unistus on, et Eesti ühiskond oleks ruumiteadlikum: et me teaksime oma elukeskkonnast rohkem, märkaksime seda rohkem ja teaksime, et elukeskkonda on mitmel viisil võimalik kujundada.

Oluline on teada, mis on ruumiotsuste taga ja samas, kui need otsused on läbi mõtlemata, siis millised võivad olla  tagajärjed. Ühesõnaga, me jagame ruumitarkust. 

Kuidas tarkuse jagamisega läheb? 

Väga-väga hästi. Alustasime huvikoolina ehk laste ja noorte harimisega, et peale kasvavad põlvkonnad oleksid järjest targemad. Tegelikult olemegi näinud, et alates 2011. aastast on ühiskonna huvi elukeskkonna vastu tõusnud. Näiteks eelmistel kohaliku omavalitsuse valimistel oli linnaruum ja ruumiotsused minu arvates üks enim arutatud teemasid. Tunneme suurt rõõmu, et see on lõpuks ometi jõudnud tähelepanu keskmesse. 

Teisest küljest aga näeme, et mõned pikad sammud on astuda just selles mõttes, et kui palju me teame omaenda elukeskkonnast ja igapäevasest ruumist meie ümber, kui me pole erialaeksperdid. Tihtipeale on näha, et need teadmised on väga õhukesed, võib-olla ei osata oma tundeid ja mõtteid teinekord sõnadesse panna või jääb sõnadest lihtsalt puudu. Emotsioonid lähevad kergesti tuliseks vast just teadmiste puudumise pärast ja tekib hirm, et kui nüüd minuga ei arvestata, läheb väga halvasti. Samas ei osata välja öelda, et mis see siis on, mis nii väga häirib. Oluline on avalik diskussioon, sest mitmete küsimuste puhul on väga erinevaid ja vastandlikke vaateid. Meil on tunne, et praegu ei ole olnud nende läbi rääkimiseks küllaldaselt aega, nii mõnigi asi on tehtud võib-olla natukene rapsides.  

Mitu inimest teie meeskonnas on?

Meid on kaks, kusjuures oleme koos õppejuht Piret Anieriga mõlemad poole koormusega. Kui arvata juurde juhendajad, kelle arv sõltub õppeaastast, siis on meid üle kümne. Lisaks mitmesuguste projektidega seotud inimesed, kes pole igapäevaselt meiega.  

Mis teile juhina rõõmu teeb?

See, et nende aastate jooksul on alati leidunud särasilmseid kaasteelisi. Me pole pidanud oma missiooni õigustama ja ka mitte sõnastama, vaid meieni jõudvatel inimestel on missioonitunne juba sees.

Nad jagavad meie mõtteviisi, meie unistust ja suunda, mille poole liigume. See on väga südantsoojendav. 

Milliste proovikividega olete rinda pistnud?

Peamine on organisatsiooni ja missiooni jätkusuutlikkus inimeste mõttes, kuna igapäevaseid tegutsejaid on vaid kaks. Loomulikult ei ole meil püsirahastust, töötame endiselt projektipõhiselt ja see väsitab ning kulutab. Just see oli üheks ajendiks osaleda „Kultuuriliidri“ programmis, et saada targemaks juhiks ja proovida leida viise, kuidas jääda kestma, sest teekond iseenesest on tore, missioon on tore, arusaadav ja vajalik. Ühesõnaga on proovikiviks see, kuidas hoida inimesi ja ka iseennast.

Arhitektuurikooli olete juhtinud poolteist aastat. Kas teil on ka varasemast juhtimiskogemust?

Julgen öelda, et pärinen ühiskonnarühmast, kus on au sees väga horisontaalsed vaated. Mul on oma ettevõte, arhitektuuribüroo b210 OÜ, mille asutasime viie mõttekaaslasega aastal 2012. Meil pole kunagi olnud juhti. Päris ulmeline on mõelda, et üks osaühing saab tegutseda ilma juhita või siis viie juhiga, aga nii on see toiminud, kuigi vahel pisut ka üle kivide ja kändude.    

Kui teil mõtte kinni jookseb, siis kas teil on mõni inimene, kellega ideid arutada? 

Vahel, kui mõtted kinni jooksevad, olen küll tundnud puudust sellisest inimesest. Tema puhul ei oleks oluline mitte üksnes kogemus, vaid ka sarnane maailmavaade, hoiak ja arusaamine valdkonnast. Mul on kokkupuutepunkte mitme kultuurivaldkonna või ettevõtmisega ja lõpuks leian alati sellise abistava nõu või toetava tõuke.  

Mida te oma tugevustena välja tooksite?

Mulle tundub, et olen läbimõtleja, mulle meeldib minna sügavuti ja teada asjade tausta ning põhjuseid. Tahan saada aru suurest pildist ja selle osadest. Ma rapsivaid otsuseid ei te… Kas need ka toimivad, on muidugi teine kategooria. Püüan mõista ja näha ühe ja sama küsimuse eri külgi. 

Teil on nii väike kollektiiv, delegeerida pole vist kellelegi? 

Oleme Piret Aineriga mõlemad mitme ameti inimesed ja eks me vastastikku siis delegeerimegi. Arvan, et oleme hea kombo, sest mingid ülesanded, mis mulle tunduvad, et pole eriti minu rida ja võtaks palju energiat, teeb tema rõõmuga ära, näiteks helistab läbi hulga inimesi. Mina jällegi kirjutan väga hea meelega mõne artikli või mõtlen välja näiteks haridusliku telesaate sisu. Lisaks on muidugi ülesandeid, mida kumbki ei taha teha, näiteks raamatupidamine.

Kuidas hoida positiivset töist meeleolu? 

Meie erisus on see, et meil puudub kontor. Palju on veebi vahendusel suhtlemist ja ka näiteks kohvikus või kui vaja, siis kasvõi arhitektuurimuuseumi laos. Mulle meeldib selline töö. Olen alati niimoodi tööd teinud, et päevad ei ole vennad.

Kord olen siin, kord seal ja selline väikene rutiinivabadus tundub mulle mõnus.

Millised teie päevad on? Kui palju on ette teada või on nii, et saabub hommik ja seiklus läheb lahti? 

Nii ja naa. See seiklus on meie enda kujundada – selles suhtes on meil suur vabadus, sest pole mingit nõukogu ega mitte mingis vormis bossi. Me mõtleme ise, mida tahame teha. Loomulikult oleme mingil hetkel kirjutanud kuhugi projekti ja see on siis meie lubadus, mida peame järgima. Töö on siis väga nauditav, kui oled saanud välja mõelda, mida tahad teha. 

Olete hariduselt arhitekt – saite 2008. aastal bakalaureusekraadi Amsterdamis asuvas kunsti- ja disainiülikoolis Gerrit Rietveld Academie ning magistrikraadi 2010 Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskonnas linnamaastikute erialal. Kui palju ja kas selleks tööks Arhitektuurikooli kõrvalt ka aega jääb? 

Praegusel hetkel ei jää. Ühest küljest on administratiivne pool, mis on tüütu. Meie kitsa eelarve juures oleme jõudnud seisu, kus manuaalset tööd on nii palju. See on jabur. Tänased võimalused töö optimeerimiseks ja automatiseerimiseks on olemas, kuid meie jaoks paraku liiga kallid. Me ei saa sellist väljaminekut korraga teha ja nii peame olema nutikad. Oleme mõne asja omal käel põlve otsas  Exceli tabeliga ära lahendanud.

Teisest küljest on jällegi niisuguseid põnevaid projekte, mis mõnikord võtavad kogu aja ära, sest on olemas algus- ja lõpptähtaeg ja projekt peab seal vahemikus valmima. Praegu näiteks on käsil lastele ja noortele mõeldud arhitektuuriteemalise haridusliku saatesarja filmimine. Sarja pealkiri on „Arhitektuurime“ ja selle esimesed kuus osa on ERRi veebikanalis Jupiter juba ka väljas. 

Olete koos Aet Tederiga olnud väljaande „Ehituskunst: uurimusi arhitektuurist ja teooriast“ peatoimetaja, lisaks kureerinud näitusi ja juhendanud Eesti Kunstiakadeemias magistritöid. Kas praegu ka midagi sellist teie päevadesse mahub?

EKA magistrante juhendan siiamaani. See on mulle väga südamelähedane töö ja annab nii palju. Õpetamine on suur väljakutse, saan sellest täiesti aru. Minul on olnud luksus juhendada alati väikeseid gruppe. Kui mõelda meie üldhariduskoolide õpetajatele, kel istub klassis umbes 30 last, siis väga suur respekt nende ees.

Teil on hästi palju teemasid töös, kas läbipõlemine või ületöötamine on tuttav teema? 

Jah, teen veel mitmeid muidki asju, lisaks on mul kolm väikest last. Eks see on üks igapäevane tasakaalutrikk, kuidas hoida eraelu ja tööd tasakaalus. Olen olnud läbipõlenud, seega tean seda tunnet ja ohtu ning et taha, et see korduks. Olen aja jooksul õppinud iseennast hoidma ja harin end sel teemal ka. 

Millal on see hetk, kui saate oma mõtteid rahulikult mõelda? 

Mul tegelikult pole aega isegi oma mõtteid mõelda, see on suur probleem. Ka psühholoogid ütlevad, et kui sa ei leia aega omaenda mõtete jaoks, siis oledki öösel üleval ja ei saa magada. Olen seda ka ise kogenud, seega tuleb ikkagi leida hetk endale. 

Seoses „Kultuuriliidri“ koolitusega on mul üks tore lugu. Olen proovinud leida hetki, et rohkem raamatuid lugeda, ja sellest ka teistele rääkinud. Tervisemuuseumi direktor Kadri Rannala, kes osaleb samuti tänavuses programmis, kutsus mind seepeale oma muuseumi raamatuklubisse. Olen juba kaks korda käinud ja see aeg seal on täiesti iseendale ja hingele kosutus – saab rääkida raamatutest ja üldse mitte erialast ning pole ka mingit otsest eesmärki ega sihti, mida on vaja saavutada.   

„Kultuuriliidri“ programm sai just läbi. Kas võite juba praegu öelda, mida te sealt enda jaoks saite? 

See oli minu jaoks kindlasti kasulik, kuna ma ei olnud varem ühelgi juhtimiskoolitusel käinud. Seni toimetasin ise õpitud tarkuse toel, kuid arusaadavalt on see struktureerimata ja puudub kindlus, kas valikud ja otsused on õiged või mitte. 

Koolitus on andnud väga huvitava sissevaate ja suure pildi, mida väga hindan. Esindan ju väga väikest organisatsiooni ja mõned asjad seal justkui meie kohta ei käi, aga väga huvitav oli kuulata teooria osa ja seda, mida teised räägivad oma kogemustest suurtes organisatsioonides.

Ma elan Eesti kultuurivaldkonnale väga kaasa ja muidugi ka kursusekaaslaste katsumustele – see on olnud  lähendav kogemus. 

Olen saanud targemaks, aga see vajab settimist ja oma vaatepunkti leidmist või selle kohandamist oma organisatsioonile. Proovin alati teha nii, et ei jäta suure organisatsiooni kohta käivat teavet kuklasse istuma, vaid mõtlen, kuidas seda annaks kohandada ja mida mina saaksin oma oludes teha. 

Mis teie jaoks see, milleta te elus hakkama ei saa?

Kunagi ammu küsis üks ajakirjanik sama küsimuse. Ütlesin tookord, et huumor ja eetika ning ma vist jään ka praegu nende sõnade juurde.

Missugune huumor täpsemalt? 

Nutikas. Huumor on pinge vabastaja. Lihased ei saa ju kogu aeg pingul olla ja nii tulebki vahepeal naerda – see lõdvestab.